Saturday, February 26, 2011
Wednesday, February 23, 2011
Blog reborn!
Jeah, blog reborn!
Ses suhtes, et ma ei hakka uut blogi kirjutama ning teemad ei muutu.
KUID!
Ma olen uhke enda üle - ma hakkasin kirjutama enda ideid üles, millest ma tahan blogis kirjutada.
Kõlab küll veidi wtfina, aga see on oluline! Mul on kogu aeg ideid tekkinud ja siis, kui ma kunagi viitsin üldse blogisse kirjutada, siis on need ideed meelest läinud ja ma niisama emon. From now on, expect less emo and more content!!! REAL content! Blog-real!! (+ ma üritan tihedamini uuendada lühemate postitustega.)
Kuna praegu juba sai REAL contenti juba lubatud, siis pean millestki kirjutama ka ikka, muidu kohe esimese postitusega olen suht silmakirjalik.
Groundhog day!
Ei, mitte see Eesti bänd, vaid GROUNDHOG DAY!!!
'93, Bill Murray, Andie MacDowell.
This may seem weird, aga ma arvan, et see on kõige lähemal asjale, mida ma nimetaks oma lemmikfilmiks. Ma ei hakka siin mingit näitlejatööd või scripti või režissööritööd või mida iganes lahkama ning põhjendama, et miks ta on mu lemmik.
Hoopiski ma nägin seda filmi enne selle nime teadasaamist mingi 3-4 korda. Lihtsalt sattusin televiisorit vaadates selle peale. Mõnikord nägin poole pealt, mõnikord jäi algusest 5 minti puudu. Esimene kord oli emotsioon a la "Wow, see oli tõesti hea film." ning edaspidi oli "Ohh! See on JÄLLE see film. :)" Ma ei tahtnud kunagi selle filmi nime telekavast ega kusagilt vaadata, kartes, et kui ma selle teada saan, siis kaob selline...juhuslik pealesattumine sellele filmile ära, mis oli üldse osa selle võlust. Long story short, ma sain selle filmi nime teada kuidagi (ma ei mäleta, kas kogemata või meelega) ning ma tirisin selle endale ja vaatasin seda veel. Siis tekkiski see võimalus, et vaatan seda siis, kui saan või kui viitsimist on. Ja me kõik teame, et ma ei suuda kunagi üksi filme vaadata.
Already I can see y'all asking, "Miks, Matu, miks sa ei suuda üksi filme vaadata??" No worries, vastan kohe ära - pole püsivust, lol. Tõesti, 10 minutit vaatan filmi, mõtlen, et võiks midagi muud teha.
Kuid selline hea ja soe tunne jäi ikka seda filmi vaadates sisse. Vastupidiselt Bill Murray'le selles filmis, mis oleks deja vu võrdkuju, kogen iga kord seda filmi vaadates hoopis jamais vu'd. Fancy words, I know, trololo. Iga kord, kui vaatan seda filmi, tuleb vähemalt osaliselt meelde see esimene kord, kui sellele filmile peale sattusin ning plaaniväliselt selle lõpuni vaatasin.
Ma ei saa öelda, et see on mu lemmikfilm naljade või sisu või näitlejate pärast, no-no, aga hoopiski filmiga seotud isikliku emotsiooni tõttu. Ma ei hakka siin ka lahkama, mis oli filmitegijate eesmärk, mis emotsioone nad tahtsid vaatajas äratada, kuid minu tunded seda filmi vaadates teevadki sellest minu lemmikfilmi.
WOW.
I did sound pretty gay imho.
Ok, veidi alfaisatsemist ka! Eile löödi mõlemas trennis huul veidi lõhki ning täiega kägistasin/peksin! TESTOSTERONE WOOOOO!!!!
(A ja ma ostsin punase flanelli endale. Millest ma võin kirjutada järgmine kord, sellega on mul ka igasugu emotsioone seotud. :D)
Ses suhtes, et ma ei hakka uut blogi kirjutama ning teemad ei muutu.
KUID!
Ma olen uhke enda üle - ma hakkasin kirjutama enda ideid üles, millest ma tahan blogis kirjutada.
Kõlab küll veidi wtfina, aga see on oluline! Mul on kogu aeg ideid tekkinud ja siis, kui ma kunagi viitsin üldse blogisse kirjutada, siis on need ideed meelest läinud ja ma niisama emon. From now on, expect less emo and more content!!! REAL content! Blog-real!! (+ ma üritan tihedamini uuendada lühemate postitustega.)
Kuna praegu juba sai REAL contenti juba lubatud, siis pean millestki kirjutama ka ikka, muidu kohe esimese postitusega olen suht silmakirjalik.
Groundhog day!
Ei, mitte see Eesti bänd, vaid GROUNDHOG DAY!!!
'93, Bill Murray, Andie MacDowell.
This may seem weird, aga ma arvan, et see on kõige lähemal asjale, mida ma nimetaks oma lemmikfilmiks. Ma ei hakka siin mingit näitlejatööd või scripti või režissööritööd või mida iganes lahkama ning põhjendama, et miks ta on mu lemmik.
Hoopiski ma nägin seda filmi enne selle nime teadasaamist mingi 3-4 korda. Lihtsalt sattusin televiisorit vaadates selle peale. Mõnikord nägin poole pealt, mõnikord jäi algusest 5 minti puudu. Esimene kord oli emotsioon a la "Wow, see oli tõesti hea film." ning edaspidi oli "Ohh! See on JÄLLE see film. :)" Ma ei tahtnud kunagi selle filmi nime telekavast ega kusagilt vaadata, kartes, et kui ma selle teada saan, siis kaob selline...juhuslik pealesattumine sellele filmile ära, mis oli üldse osa selle võlust. Long story short, ma sain selle filmi nime teada kuidagi (ma ei mäleta, kas kogemata või meelega) ning ma tirisin selle endale ja vaatasin seda veel. Siis tekkiski see võimalus, et vaatan seda siis, kui saan või kui viitsimist on. Ja me kõik teame, et ma ei suuda kunagi üksi filme vaadata.
Already I can see y'all asking, "Miks, Matu, miks sa ei suuda üksi filme vaadata??" No worries, vastan kohe ära - pole püsivust, lol. Tõesti, 10 minutit vaatan filmi, mõtlen, et võiks midagi muud teha.
Kuid selline hea ja soe tunne jäi ikka seda filmi vaadates sisse. Vastupidiselt Bill Murray'le selles filmis, mis oleks deja vu võrdkuju, kogen iga kord seda filmi vaadates hoopis jamais vu'd. Fancy words, I know, trololo. Iga kord, kui vaatan seda filmi, tuleb vähemalt osaliselt meelde see esimene kord, kui sellele filmile peale sattusin ning plaaniväliselt selle lõpuni vaatasin.
Ma ei saa öelda, et see on mu lemmikfilm naljade või sisu või näitlejate pärast, no-no, aga hoopiski filmiga seotud isikliku emotsiooni tõttu. Ma ei hakka siin ka lahkama, mis oli filmitegijate eesmärk, mis emotsioone nad tahtsid vaatajas äratada, kuid minu tunded seda filmi vaadates teevadki sellest minu lemmikfilmi.
WOW.
I did sound pretty gay imho.
Ok, veidi alfaisatsemist ka! Eile löödi mõlemas trennis huul veidi lõhki ning täiega kägistasin/peksin! TESTOSTERONE WOOOOO!!!!
(A ja ma ostsin punase flanelli endale. Millest ma võin kirjutada järgmine kord, sellega on mul ka igasugu emotsioone seotud. :D)
Wednesday, February 16, 2011
MEAN SONUVABITCH
Õlad + parem põlv katki, marraskil. Hurts like bitch.
AGA! Sellegipoolest on trennid lahedad! Kuigi pean tunnistama, esimene katse @ 2 trenni päevas...ma täna ainult magaks ja magaks ja magaks.
Ja paar päeva on juba selline kergelt haiglane tunne, pea paksuke jne.
Ja eelmine teisipäev MA LIBASTUSIN JA KUKKUSIN!!!! Esimest korda sel talvel! Aaah, so close to a perfect game/winter.
A suva, tegelt on kõik ilus ja hea, elu on lill. :) Veidi aega olen jälle positiivne, siis tuleb meelde bakatöö jms. ning olen jällle emo, no worries.
Ja ma tahan seda. Palun, keegi peaks mind ümber veenma. (Põhjused a la "Sa nagunii ei tee sellega midagi" ei sobi. Because fuck you, thats why!)
AGA! Sellegipoolest on trennid lahedad! Kuigi pean tunnistama, esimene katse @ 2 trenni päevas...ma täna ainult magaks ja magaks ja magaks.
Ja paar päeva on juba selline kergelt haiglane tunne, pea paksuke jne.
Ja eelmine teisipäev MA LIBASTUSIN JA KUKKUSIN!!!! Esimest korda sel talvel! Aaah, so close to a perfect game/winter.
A suva, tegelt on kõik ilus ja hea, elu on lill. :) Veidi aega olen jälle positiivne, siis tuleb meelde bakatöö jms. ning olen jällle emo, no worries.
Ja ma tahan seda. Palun, keegi peaks mind ümber veenma. (Põhjused a la "Sa nagunii ei tee sellega midagi" ei sobi. Because fuck you, thats why!)
Thursday, February 3, 2011
Uus postitus üle pika aja jälle
Damn me for being so popular. :D
Tegelt ma mõtlesin ise ka, et peaks kirjutama millestki. Aga see "miski" oleks lõpuks nagunii lihtsalt bitchimine, nii et ma räägin hoopis oma mitmetest ideedest-plaanidest, mida ma üritaks korda saata. Kuid mis nagunii ei õnnestu, sest ma olen ülimalt tundlik ebaõnnestumiste suhtes ning esimene tagasilöök jääb tavaliselt viimaseks. Sest siis ma lihtsalt annan alla. Baw. :(
Ma arvan, et see on lihtsalt selle tõttu, et ma olen selline...noh...tundetu mõrd. (Kes teab, see teab. Huhuhuhuu. :D)
Naljata - olen vist pigem/rohkem nagu (enda arust, võite alati ümber lükata kommentaariumis või lihtsalt MSNis teatada, et ou, kle, mees. Nagu. C'mon. Tegelt oled risti vastupidi, loll.) külm, ratsionaalne, kalkuleeriv ning kiretu. Just "kiretu" sobib imho väga hästi. Mulle meeldivad paljud asjad, olen paljust huvitatud, kuid ma ei tunne (vist, pmst) millegi vastu konkreetset kirge.
Vahepeal ainult tekivad sellised sinisilmsuse ning naiivsuse hetked, mil tunnen, et olen kõigeks suuteline ning mida iganes hakkan tegema, selles SAAN FAKING MAAILMAMEISTRIKS OUJEE BLJÄÄÄÄÄÄÄÄÄD.
Ja siis saan kaineks.
Enivei! Pmst ongi nii. Leian mingi huvitava asja. Mõtlen, et tahaks proovida. Plaanin pikalt. Täiesti obsessin selle üle. Üritan. Feilin. "Ah, mis ikka, nagunii ei oska, peaks midagi muud ikka tegema."
Nonii, teeme nüüd väikse listi asjadest, mida olen üritanud või mida tahan üritada, ning mis nendega läks või võib minna valesti.
1) Muusika.
Jeaaah. Didnt see that one coming, eh? 100 pilli, kõiki olen minimaalselt näppinud. Miks rohkem ei ole näppinud nt. seda kuuekeelset or whatnot? Sest ma ootan endalt liiga palju. Kohe, kui *insert instrument here* kätte võtan, eeldan, et ma olen faking virtuoos. FAKING YNGWIE! Ning siis tuleb välja, et oh wait. Ei ole.
Jah, ma tean, et harjutamine teeb meistriks ja 10000 hour rule jnejne., aga mul on endale seda kuidagi raske tunnistada. Tunnen, et mul on alati kõikides ettevõtmistes vedanud ja whatnot, see on loonud mu...üldistest võimetest reaalsusest palju parema pildi. A la "Fuck 10000 hour rule, ma saan hakkama 20 mintsaga!" Kokkuvõttes tähendab see see seda, et pool pead mõtleb, et whoaaaaaa, mis värk on, ma peaksin palju skillim olema ju! ning teine pool mõtleb, et whoaaaaaa, mismõttes sa loodad nii palju esimese korra kohta??
And then they fight.
And the former usually wins.
2) Kool
Jeap, tean küll, et "Whaaat, Matu, 3. kursus ja täiega edeneb ja kohe lõpetad ja ise räägid, et meeldib!?"
Jeap. FT meeldib mulle tõesti, väga põnev eriala, etcetc. Aga siin tunnen, et ma suudaksin siiski rohkem sellest huvitatud olla. Dont get me wrong, pmst kõikide teiste erialadega võrreldes tunnen, et tegin endale kõige sobivama valiku, kuid siiski. Ma tahaksin küll rohkem õppida selle kohta, aga ma ei suuda end jälle sundida. I suck at motivating myself. :(
Ja lõputöö ei edene. Oh wow. Kohe üldse ei edene.
3) Psühholoogia
Jeap, rääkisin kõigile, et fafafaa, plaan pärast baka lõppu avatud ülikooli minna ja veel üks baka hankida, fafafafaa. Tuleb välja, et lihtsalt kõvatamise jutt. Pmst reaalsus lõi kurikaga pähe.
Pärast baka lõppu on tööl nagunii esimesed 100 aastat rasked, sest noh. Ma ei tunne end piisavalt kindlana oma teadmistes. + siis kutsestandard.
Jättes sinisilmsuse kõrvale, ma ei tunne, et minus oleks seda hakkajalikust piisavalt, et seda kõike korraga ette võtta, arvestades seda, et ma tahan TÄIEGA maja ehitada (järgnevas punktis, lol) ning ma tahaks mingite muude hobidega ka tegeleda ja noh...elu omada, trololo.
Reklaamipsühholoogia raamat on ikka detsembrist saati poole peal. Pole üldse jõudnud/viitsinud/tahtnud lugeda. :(
4) Maja ehitamine!
Fuckyeaaaaaah. Teist maja tahaks hakata üles ehitama.
Tegelt see on hea punkt, saan mitu asja korraga välja tuua:
Tahaks maja ehitada (kodutänaval)
Tahaks seda maja seest sitaks hästi kujundada (sisekujundusepisik, true story, mul on isegi n.ö. idea-catalogue folder nüüd arvutis. You say "Wtf, Matu?", I say "I NO RITE???"
Tahaks enda metsatükki palkmaja ehitada (You say a) "Wtf, Matu, metsatükk?" or b) "Wtf, Matu, palkmaja?", I say a) "True story, mul on päris enda oma." or b) "Jeap. Selline, kus saaks loodusega üks olla ning flanelli kanda.")
Ofc siin pole probleem nii väga viitsimise/tahtmise taga kinni (kuigi tunnistan, sel on ka oma osa), vaid pigem finantsi taga kinni. Peaks miljonäriks hakkama vist.
5) Pmst kõik muud pisemad tegevused, mida olen tahtnud ühe õhtu sitaks teha ja siis jõudnud piinlikule järeldusele, et mul pole mõtet, I'd suck at it, emo, emo, bitchwhinemoan, etc. Nt. fotograafia. Või alkohoolsete kokteilide tegemine. (Mitte lihtsalt mingi..."Ou, jooks viina mahlaga!", vaid ikka päris selliste...segaks 'n shit 'n everything!!! :O ) Või füüsiline enesearendus. (Usually selle puhul aitab keegi, kes mind kõrvalt tagant utsitab. Leave me to my own devices and I will procrastinate.)
Oh wow. See tuli ikka suht vinguv tekst kokku. Enam vist ei suudagi midagi humoorikat kirjutada, vist on see...vanadus vms.
Im sorry, ustavad lugejad, see blogi hakkab vaikselt jälle võtma sellist üldise halamise blogi mõõtu.
Kuigi! Seda võiks vaadata ka nii, et kõik need punktid on nüüd kirjas, set in stone, so to say. Enam ei saa öelda, et ma pole kunagi selle plaani peale mõelnud vms., äkki saaks neid kuidagi kasutada nüüd enda motiveerimiseks. Isegi kui vaid a la "Oh dang, kõik teised teavad nüüd nendest, peaks mõne punkti korda saatma, et ma täiesti failbox x1000 muljet ei jätaks."
Või noh, kes viitsib, võib alati mind sundida midagi tegema. Ma olen tavaliselt suht eit, võite öelda mulle, et ma teeks midagi (nendest punktidest või millestki ligilähedasest, ärge kasutage mind niisama ära :( :( :( ) ning kui ma keeldun - try again. Tavaliselt siis annan alla & teen vähemalt midagigi. True story.
Vohh!
Ma ei viitsi nüüd ausõna lugeda kogu seda teksti läbi jälle, et teha järeldused, kas lõpuks tuli mingi positiivne noot siia postitusse või läks kõik ühtlaselt "WAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAH" toonil edasi.
There! Postitus tehtud! Arvestades praegust postituste tegemise tempot....umm...check back in a week or three. Or more. Kui just keegi ei sunni mind uut postitust kirjutama. (SEE WHAT I DID THERE, HOHOHOHOHO?)
Tegelt ma mõtlesin ise ka, et peaks kirjutama millestki. Aga see "miski" oleks lõpuks nagunii lihtsalt bitchimine, nii et ma räägin hoopis oma mitmetest ideedest-plaanidest, mida ma üritaks korda saata. Kuid mis nagunii ei õnnestu, sest ma olen ülimalt tundlik ebaõnnestumiste suhtes ning esimene tagasilöök jääb tavaliselt viimaseks. Sest siis ma lihtsalt annan alla. Baw. :(
Ma arvan, et see on lihtsalt selle tõttu, et ma olen selline...noh...tundetu mõrd. (Kes teab, see teab. Huhuhuhuu. :D)
Naljata - olen vist pigem/rohkem nagu (enda arust, võite alati ümber lükata kommentaariumis või lihtsalt MSNis teatada, et ou, kle, mees. Nagu. C'mon. Tegelt oled risti vastupidi, loll.) külm, ratsionaalne, kalkuleeriv ning kiretu. Just "kiretu" sobib imho väga hästi. Mulle meeldivad paljud asjad, olen paljust huvitatud, kuid ma ei tunne (vist, pmst) millegi vastu konkreetset kirge.
Vahepeal ainult tekivad sellised sinisilmsuse ning naiivsuse hetked, mil tunnen, et olen kõigeks suuteline ning mida iganes hakkan tegema, selles SAAN FAKING MAAILMAMEISTRIKS OUJEE BLJÄÄÄÄÄÄÄÄÄD.
Ja siis saan kaineks.
Enivei! Pmst ongi nii. Leian mingi huvitava asja. Mõtlen, et tahaks proovida. Plaanin pikalt. Täiesti obsessin selle üle. Üritan. Feilin. "Ah, mis ikka, nagunii ei oska, peaks midagi muud ikka tegema."
Nonii, teeme nüüd väikse listi asjadest, mida olen üritanud või mida tahan üritada, ning mis nendega läks või võib minna valesti.
1) Muusika.
Jeaaah. Didnt see that one coming, eh? 100 pilli, kõiki olen minimaalselt näppinud. Miks rohkem ei ole näppinud nt. seda kuuekeelset or whatnot? Sest ma ootan endalt liiga palju. Kohe, kui *insert instrument here* kätte võtan, eeldan, et ma olen faking virtuoos. FAKING YNGWIE! Ning siis tuleb välja, et oh wait. Ei ole.
Jah, ma tean, et harjutamine teeb meistriks ja 10000 hour rule jnejne., aga mul on endale seda kuidagi raske tunnistada. Tunnen, et mul on alati kõikides ettevõtmistes vedanud ja whatnot, see on loonud mu...üldistest võimetest reaalsusest palju parema pildi. A la "Fuck 10000 hour rule, ma saan hakkama 20 mintsaga!" Kokkuvõttes tähendab see see seda, et pool pead mõtleb, et whoaaaaaa, mis värk on, ma peaksin palju skillim olema ju! ning teine pool mõtleb, et whoaaaaaa, mismõttes sa loodad nii palju esimese korra kohta??
And then they fight.
And the former usually wins.
2) Kool
Jeap, tean küll, et "Whaaat, Matu, 3. kursus ja täiega edeneb ja kohe lõpetad ja ise räägid, et meeldib!?"
Jeap. FT meeldib mulle tõesti, väga põnev eriala, etcetc. Aga siin tunnen, et ma suudaksin siiski rohkem sellest huvitatud olla. Dont get me wrong, pmst kõikide teiste erialadega võrreldes tunnen, et tegin endale kõige sobivama valiku, kuid siiski. Ma tahaksin küll rohkem õppida selle kohta, aga ma ei suuda end jälle sundida. I suck at motivating myself. :(
Ja lõputöö ei edene. Oh wow. Kohe üldse ei edene.
3) Psühholoogia
Jeap, rääkisin kõigile, et fafafaa, plaan pärast baka lõppu avatud ülikooli minna ja veel üks baka hankida, fafafafaa. Tuleb välja, et lihtsalt kõvatamise jutt. Pmst reaalsus lõi kurikaga pähe.
Pärast baka lõppu on tööl nagunii esimesed 100 aastat rasked, sest noh. Ma ei tunne end piisavalt kindlana oma teadmistes. + siis kutsestandard.
Jättes sinisilmsuse kõrvale, ma ei tunne, et minus oleks seda hakkajalikust piisavalt, et seda kõike korraga ette võtta, arvestades seda, et ma tahan TÄIEGA maja ehitada (järgnevas punktis, lol) ning ma tahaks mingite muude hobidega ka tegeleda ja noh...elu omada, trololo.
Reklaamipsühholoogia raamat on ikka detsembrist saati poole peal. Pole üldse jõudnud/viitsinud/tahtnud lugeda. :(
4) Maja ehitamine!
Fuckyeaaaaaah. Teist maja tahaks hakata üles ehitama.
Tegelt see on hea punkt, saan mitu asja korraga välja tuua:
Tahaks maja ehitada (kodutänaval)
Tahaks seda maja seest sitaks hästi kujundada (sisekujundusepisik, true story, mul on isegi n.ö. idea-catalogue folder nüüd arvutis. You say "Wtf, Matu?", I say "I NO RITE???"
Tahaks enda metsatükki palkmaja ehitada (You say a) "Wtf, Matu, metsatükk?" or b) "Wtf, Matu, palkmaja?", I say a) "True story, mul on päris enda oma." or b) "Jeap. Selline, kus saaks loodusega üks olla ning flanelli kanda.")
Ofc siin pole probleem nii väga viitsimise/tahtmise taga kinni (kuigi tunnistan, sel on ka oma osa), vaid pigem finantsi taga kinni. Peaks miljonäriks hakkama vist.
5) Pmst kõik muud pisemad tegevused, mida olen tahtnud ühe õhtu sitaks teha ja siis jõudnud piinlikule järeldusele, et mul pole mõtet, I'd suck at it, emo, emo, bitchwhinemoan, etc. Nt. fotograafia. Või alkohoolsete kokteilide tegemine. (Mitte lihtsalt mingi..."Ou, jooks viina mahlaga!", vaid ikka päris selliste...segaks 'n shit 'n everything!!! :O ) Või füüsiline enesearendus. (Usually selle puhul aitab keegi, kes mind kõrvalt tagant utsitab. Leave me to my own devices and I will procrastinate.)
Oh wow. See tuli ikka suht vinguv tekst kokku. Enam vist ei suudagi midagi humoorikat kirjutada, vist on see...vanadus vms.
Im sorry, ustavad lugejad, see blogi hakkab vaikselt jälle võtma sellist üldise halamise blogi mõõtu.
Kuigi! Seda võiks vaadata ka nii, et kõik need punktid on nüüd kirjas, set in stone, so to say. Enam ei saa öelda, et ma pole kunagi selle plaani peale mõelnud vms., äkki saaks neid kuidagi kasutada nüüd enda motiveerimiseks. Isegi kui vaid a la "Oh dang, kõik teised teavad nüüd nendest, peaks mõne punkti korda saatma, et ma täiesti failbox x1000 muljet ei jätaks."
Või noh, kes viitsib, võib alati mind sundida midagi tegema. Ma olen tavaliselt suht eit, võite öelda mulle, et ma teeks midagi (nendest punktidest või millestki ligilähedasest, ärge kasutage mind niisama ära :( :( :( ) ning kui ma keeldun - try again. Tavaliselt siis annan alla & teen vähemalt midagigi. True story.
Vohh!
Ma ei viitsi nüüd ausõna lugeda kogu seda teksti läbi jälle, et teha järeldused, kas lõpuks tuli mingi positiivne noot siia postitusse või läks kõik ühtlaselt "WAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAH" toonil edasi.
There! Postitus tehtud! Arvestades praegust postituste tegemise tempot....umm...check back in a week or three. Or more. Kui just keegi ei sunni mind uut postitust kirjutama. (SEE WHAT I DID THERE, HOHOHOHOHO?)
Subscribe to:
Posts (Atom)
