Blog reborn!

Jeah, blog reborn!

Ses suhtes, et ma ei hakka uut blogi kirjutama ning teemad ei muutu.

KUID!

Ma olen uhke enda üle - ma hakkasin kirjutama enda ideid üles, millest ma tahan blogis kirjutada.

Kõlab küll veidi wtfina, aga see on oluline! Mul on kogu aeg ideid tekkinud ja siis, kui ma kunagi viitsin üldse blogisse kirjutada, siis on need ideed meelest läinud ja ma niisama emon. From now on, expect less emo and more content!!! REAL content! Blog-real!! (+ ma üritan tihedamini uuendada lühemate postitustega.)

Kuna praegu juba sai REAL contenti juba lubatud, siis pean millestki kirjutama ka ikka, muidu kohe esimese postitusega olen suht silmakirjalik.

Groundhog day!

Ei, mitte see Eesti bänd, vaid GROUNDHOG DAY!!!

'93, Bill Murray, Andie MacDowell.

This may seem weird, aga ma arvan, et see on kõige lähemal asjale, mida ma nimetaks oma lemmikfilmiks. Ma ei hakka siin mingit näitlejatööd või scripti või režissööritööd või mida iganes lahkama ning põhjendama, et miks ta on mu lemmik.

Hoopiski ma nägin seda filmi enne selle nime teadasaamist mingi 3-4 korda. Lihtsalt sattusin televiisorit vaadates selle peale. Mõnikord nägin poole pealt, mõnikord jäi algusest 5 minti puudu. Esimene kord oli emotsioon a la "Wow, see oli tõesti hea film." ning edaspidi oli "Ohh! See on JÄLLE see film. :)" Ma ei tahtnud kunagi selle filmi nime telekavast ega kusagilt vaadata, kartes, et kui ma selle teada saan, siis kaob selline...juhuslik pealesattumine sellele filmile ära, mis oli üldse osa selle võlust. Long story short, ma sain selle filmi nime teada kuidagi (ma ei mäleta, kas kogemata või meelega) ning ma tirisin selle endale ja vaatasin seda veel. Siis tekkiski see võimalus, et vaatan seda siis, kui saan või kui viitsimist on. Ja me kõik teame, et ma ei suuda kunagi üksi filme vaadata.
Already I can see y'all asking, "Miks, Matu, miks sa ei suuda üksi filme vaadata??" No worries, vastan kohe ära - pole püsivust, lol. Tõesti, 10 minutit vaatan filmi, mõtlen, et võiks midagi muud teha.
Kuid selline hea ja soe tunne jäi ikka seda filmi vaadates sisse. Vastupidiselt Bill Murray'le selles filmis, mis oleks deja vu võrdkuju, kogen iga kord seda filmi vaadates hoopis jamais vu'd. Fancy words, I know, trololo. Iga kord, kui vaatan seda filmi, tuleb vähemalt osaliselt meelde see esimene kord, kui sellele filmile peale sattusin ning plaaniväliselt selle lõpuni vaatasin.
Ma ei saa öelda, et see on mu lemmikfilm naljade või sisu või näitlejate pärast, no-no, aga hoopiski filmiga seotud isikliku emotsiooni tõttu. Ma ei hakka siin ka lahkama, mis oli filmitegijate eesmärk, mis emotsioone nad tahtsid vaatajas äratada, kuid minu tunded seda filmi vaadates teevadki sellest minu lemmikfilmi.





WOW.

I did sound pretty gay imho.

Ok, veidi alfaisatsemist ka! Eile löödi mõlemas trennis huul veidi lõhki ning täiega kägistasin/peksin! TESTOSTERONE WOOOOO!!!!

(A ja ma ostsin punase flanelli endale. Millest ma võin kirjutada järgmine kord, sellega on mul ka igasugu emotsioone seotud. :D)