Baw

Ühe lapsega tegelemine võib igasuguse enesekindluse ning usu oma teadmistesse ja oskustesse ära nullida.

Never have I felt so useless, panic to the max.

Lastega töötamine on raske. Kohutavalt raske. Ma ei ütle, et ma varem oleksin arvanud "Pff, dat shits easy yo", aga NÕNDA raske? In general - overwhelmed.

Deftones.

Poksikott

Sucks being one.

Mitmesugused halvad harjumused on mul juba sees poksis, peab neid nüüd ükshaaval välja juurima. (Theme for that, btw.)

Maasvõitlus tundub üldiselt rohkem minu teema. Kõik tundub kuidagi loogilisem, tuleb paremini välja, etcetc.

Aga ei! Ei anna alla! I've done too much of that...that...you know...quitting stuff.

Väsitav on küll, kaks trenni päevas (thank god, et ainult teisipäeval ja neljapäeval) tõmbab nii füüsiliselt kui vaimselt korralikult läbi.

Shocked. SHOCKED, I TELL YOU.

Tõesti, minu maailmapilt lagunes.

MA EI OLEVAT FOTOGEENILINE KRISTELI (ja tema sõprade) SÕNUL.

Srsly, ma kogu aeg arvasin, et ma näen piltidel vahel ikka täiega numpsik välja. :(

Aga ilmselgelt ei. Neetud.

Noh. Vähemalt ma nägevat IRL ilus välja.

Which is just as good. :)

Minu vanema muusika vaimustus jätkub.

Pill tuleb pika ilu peale.

So yeah, maasvõitlus.

Praksi lõpus, davai, vaba aeg, võite venitada, etc.

Mis ikka, meie tahame ühte raundi vabalt teha.

POW, kurrrradi küünarnukiga kogemata rinnakusse. Pohh tegelt, pärast oli veidi valus.

Natukese aja pärast - RRRRAISK, hambakaitse tuli pooleldi suust ära kuidagi, just sel hetkel sain kergelt küünarvarrega/küünarnukiga/maeiteamillega vastu suud, huul seest lõhki, verd lahmas.

Suva, elab üle.

Õhtune poks, fuckyeah!

...WTF, nädala ajaga on kõik hakanud niiiiii palju kõvemini lööma.

Kohe esimeste raundide ajal sain haagi ninna, 7 lööki kõhtu, mõne silma, ühe otsaesisesse nii, et naljakas oli, etcetc.

Moral of this story?

Kurrrrradi lõbus, aga eidetseda ei tohi. TAKING IT LIKE A MAN!

Kahe postituse vahe läks jälle pikaks. :(

Baw, lubasin küll, et uuendan tihedamini, aga võta sa näpust.

Igatahes, mida põnevat?

Mul on hetkel mõlemal biitsepsil ja ühel õlal sõrmejäljekujuline sinikas. Hardcore.

Esimene osa lõpupraktikast hakkab läbi saama, järgmine nädal hakkan lastega tegelema.

Lihtsalt tuli meelde, et pole ammu ühtegi pilti postitanud.

Lisaks!

Papal on nüüd prillid.

Ok, lugemisprillid küll. Nagu mampsil. Aga! Nüüd ma põen, et ka mul ei pruugi elu lõpuni kullipilk olla. :(

Kui see lisada veel mitmele teisele minu paranoiale (nt. peatselt kohe jään naguniiiiiii kiilakaks ja hambad lagunevad kohe ühe matsuga kõik suust välja), siis tuleb välja, et ma olen ikka suhteliselt närvipundar.

Ise arvasin küll kogu aeg, et olen suht chill vana, aga ei, ka mina muretsen. :(

What if I take my problem to the United Nations?