3D Liiga 11, ehk 1-1+1-1=2-2. MATEMAATIKA!

Yaaaay, 3D Liiga 11!

Loodetavasti viimane võistlus, mille ma teen -77.1kg kategoorias, sest nüüd üritan hakata vaikselt liikuma 70.3 poole. Enne võistlusi olin igal hommikul kusagil 78-79 vahel, pigem seal 78.0-78.5 pooles. Esialgne plaan on juuni lõpuks olla hommikuti regulaarselt 77, juuli lõpuks 75, augusti lõpuks 73. Muidu on plaanis küll 2kg kuuga alla võtta, mis on imho täiesti reaalne variant, aga juunisse jätan vaid (umbes) kilo, sest ma pean esiteks toitumise paika loksutama ning...noh...lõpetamised ja sünnipäev ja jaanipäev ja lõpetamised ja. Rohkem kui üks võimalus ülesöömiseks.

Igatahes, jätkub võistlusjutt! Nagu öeldud, enne võistlusi olin kogu aeg pigem sinna 78.0-78.5 kanti. Tegin ikkagi väikse veelaadimise, juba veidi harjumuspärane, kõik hea.

Oh wait, ei olnud hea. Või noh. Korraks oli selline näopihk-olukord - kolmapäeva hommikul olin 78.0, kõik hea, kuid siis päeva jooksul sõin "märkamatult" (selline teadliku ignoreerimise olukord) omajagu soolast. Neljapäeva hommikul, kui peaks juba vaikselt kuivama hakkama, olin 79.0, keha vett täis. Jess. Rõve. Aga polnud midagi, kõik läks ilusasti alla, terve reedese päeva olin vahemikus 76.0-76.5. Ma jätkuvalt ei usalda oma kodukaalu, mis võib siia-sinna valetada pool kilo kahe järjestikuse kaalumise puhul.

Laupäevahommik-võistlushommik oli hea, sain endale lubada hommikusööki, natuke vett, kõik hea, tuju hea. Kaalumisel (koos kopsiku ning honey badgeri pükstega) olin 76.1, nii et võib öelda, et kaaluvõtmine läks VÄGA valutult, sest enesetunne oli hea, jõudu oli jnejnejne.

Jõuamegi matšideni! Enne võistluste algust tuli Ott (Liiga peakohtunik) pakkumisega turniiri teha, mis tundus sel hetkel hea ideena.

1. matš
3. C -77,1 (C-klassi turniir, poolfinaal) Anton Jemeljanov (Garant, Tallinn) vs Martin Orgusaar (Võimla, Tartu)
VÕITJA: Martin Orgusaar (Võimla, Tartu) kohtunike otsusega (ühehäälne)

Esimeseks vastaseks oli siis Anton Jemeljanov. Kuna tegu oli Garanti sportlasega, ei teinud gameplanis mingeid muutusi - maha ja taha, pole midagi.
Tegelikult läksid kõik kolm raundi küllaltki ühte moodi - alustasime, paar lööki vahetatud, mina läksin double legi, tema võttis giljotiini kinni/samal ajal läksin mina side'i, sealt edasi mounti. Ja põhimõtteliselt kolm raundi istusin mounts. Algusest peale oli mul idee, et kui ma ta maha saan, siis sealt püsti me enam ei tõuse. Selle tõttu julgesin veidi vähem käelukkudega jms riskida ka. Esimeses matšis sain päris korraliku triangli peale mountist, aga ta sai selle pealt püsti. No worries, pühkimine ja tagasi peale. Teistes raundides läks juba natuke kauem, et algul maha saada, aga polnud midagi. Siis juba julgesin higi ning väsimuse tõttu vähem riskida, otsisin pigem side choke'i ja americana'sid. Jällegi, mountist otsisin ka trianglit, aga kuna jalgu ei saanud lukku korralikult, siis ei hakanud minema ka. "Kahjuks" olin mountis ka nii kõrgel, et kehasse ei andnud ka väga hästi lüüa. Ühe löögi korral sihtisingi natuke liiga kõrgele, nätaki otse näkku (mis on C-klassis maas keelatud. The more you know.) Võitsin siis otsusega, hea tunne ikkagi, kuid oleks soovinud ikkagi alistust lõpetada. Oh well.

2. matš
10. C -77,1 (C-klassi turniir, finaal) Martin Orgusaar (Võimla, Tartu) vs Mario Vee (3D Treening, Tallinn)
VÕITJA: Mario Vee (3D Treening, Tallinn) nokaudiga (jalalöök pähe) I raundis (0:29)

Teine matš oli siis turniiri finaal. Jorgeniga arutasin - kuna midagi ei valutanud, tunne oli hea, väsimus väga kõva polnud (sel hetkel), siis võtsin matši vastu.
Mario näol on siis tegu kõva vasakukäelise lööjaga. Mulle endale meeldib rohkem otsida ühejalahaardeid (pea väljas), aga tavaliselt õnnestuvad rohkem kahejalahaarded. Mario puhul oli kindel, et kuna ma ei oskaks end nii sättida, et minna kahejalahaardesse, siis pean ühe jalaga mängima hakkama. Plaanides sai muudatusi tehtud ka distantsi hoidmise suhtes ning õige hetke ootamises - esimeses matšis tahtsin väga tühjast kohast vahepeal minna mahaviimisesse.
Nagu tulemusest näha, siis matš kestis küllaltki lühikest aega. Mario oli löömises minust üle, otsisin klintši, ei saanud seda. Oli korra väike pöidlaga silma saamine ka, aga esialgne ehmatus ja valu oli hullem. Kui arst üle hakkas vaatama, oli kõik juba okei.
Nii. Hakkasingi siis minema ühe jala järele, aga jällegi, kuna harjumuse jõud on tugev, siis läksin nii, et tahtsin panna pead paremakäelise suhtes väljapoole. Ehk siis vasakukäelise puhul tahtsin panna pead sissepoole. Vastane raamis pead, sai ilusasti eemale ning enne kui ma jõudsin selja sirgeks ajada, tuli jalg näole järele.

Potsti, pilt hästi korraks taskusse, selleks ajaks, kui ma selili kukkusin, oli pilt juba tagasi. Aga sellise uppilöömise puhul lõpetatakse amatöörides ikkagi asi ära. Igaks juhuks disclaimer - ma ei taha kuidagi väita, et kui poleks lõpetatud, siis oleksin püsti kohe hüpanud ja edasi lammutanud, eiei.

Pärast sai igatpidi matši arutatud. Vallo ütles, et Mario näol ongi minu jaoks kõige raskema vastasega tegu. Ja Marioga arutasime, et kui asi oleks maha ikka läinud, oleks võib-olla teistmoodi lõppenud. Aga praegu ei lõppenud. :) Natuke nüri tuju on ikka, esimest korda tulin võistlustele sooviga võita, mitte lihtsalt kogemust saada. Igatahes major respect vastasele, kes sai enda kahe nokaudi eest (esimese matši lõpetas põlvelöökidega kehasse) parima lõpetuse auhinna.

MMA amatöörrekord oli 1-1, nüüd 2-2.

Nüüd kaks kaotust, mõlemad nokaudiga. :) Seekordne nokaut on vähemalt hea selles suhtes, et nina on sirge, saan kohe esmaspäevast trenni teha. Kuna peapõrutus oli ikkagi, siis pean poksimist jms natuke aega ikkagi vältima, mis läheb kokku minu plaanidega suvel rohkem BJJ'd teha. 28. juuni algab SUUR SUVELAAGER, kus ma võtan osa MMA võistlustiimi trennidest. Seal küll tulevad löögid ka maasvõitlusesse sisse, aga selle aja peale olen saanud juba 4 nädalat on väikest vaest pead taastada, nii et no worries.

Tulevikuplaanidest siis jälle nii palju -
1) Suvega kõhnaks poisiks.
2) Sooviksin ikkagi mingit jõudu säilitada ning plahvatust arendada, nii et tõukamise ning rebimisega sooviks algust teha, mis on selle aasta algusest ootele jäänud.
3) Võimalusel natuke julgemat poksisparri mahaviimistega. Tunnen, et vahepeal jään ikka löökide kartuses mahaviimisega kaks klõksu hiljaks.


Kuna suvel vahepeal võistlusi ei ole (vähemalt esialgsete plaanide kohaselt), siis võib-olla järgmine postitus tuleb alles sügisel, kui ma just vahepeal laagrimuljeid ei jaga.

Aga! Praegu! Suvi! Luban endale natuke pärast-võistlusi-kooki, väike šokolaad, pisut kommi, et ikka magusavajadus saaks rahuldatud. Motivatsioon on ikkagi küllalt kõrge, nii et no quitting here, no sir. :)