Monday, September 30, 2013
Kolime, kolime...
Kõik minu heietused ning kirjatükid leiab nüüd aadressilt http://martinorgusaar.wordpress.com/ :)
Tuesday, September 3, 2013
Naamalukko Open 2013 ehk Honda saab isaks.
Käisin Jyväskyläs võistlustel. Kaks päeva võistluslikku jitsi, hea! Muidugi see nädalavahetus oleks võinud olla natuke parem. Nagu...noh...näiteks vähem jamasid ning rohkem võitusid jnejnejne. Aga pole häda!
Nii!
NLO on võistlus, kus ühel päeval on nogi ADCC reeglite järgi ning teisel päeval gi IBJJF reeglite järgi. Kuna ma tegin põhimõtteliselt terve suve nogi'd ning enne NLO'd sai võib-olla mingi hea 3-4 kimono trenni, siis peamine rõhk oligi mul esimesel päeval.
Võistlesin -83kg beginner kategoorias. Jep, juba kuulen teie imestust üle e-liinide. Võistlesin küll -83kg, aga enne esimest matši olin koos riietega 78.5kg. 4.5kg alla limiidi, mis on vist minu uus rekord. Kui ma oleksin advanced kategoorias võistelnud, siis oli algul plaan tõmmata 76.9kg kategooriasse, aga beginner kategoorias -76kg = üks lisakilo alla võtta... Polnud asi, mida ma sel hetkel teha tahtsin. Teiseks, jep, beginner kategooria. Enda egosilitamine ütleks küll, et oleks võinud advanced'i minna, aga algajate kriteeriumite järgi sobisin veel sinna. Ning kui vaadata enda varasemaid võistlustulemusi, siis ega seal millegagi kiidelda pole. Nii et kõik klapib.
[Vahepeale - olen aru saanud, et kõik, kes minu blogi loevad, ei ole jitsi jms. terminoloogiaga kursis. Siiski, ma ei tahaks hakata poole teksti pealt seda seletama ka, mis muudaks lõigu küllaltki segaseks. Nii et kui tekib küsimusi, mis see või too on, küsige julgelt, seletan nii, kuidas oskan.]
1. matš - vs Tuomas Tiensuu
Kuna tegu oli nogi üritusega, siis ei tahtnud kohe kaitsesse istuda, pigem vaadata, mis püsti saab. Küllaltki pikalt oli haarete mängu, mina olin rohkem pressija, aga mahaviimistesse otseselt ei läinud, pigem üritasin snapdowni teha ning peahaaret saada. Vahepeal see ka õnnestus, aga mitte nii konkreetselt, et oleks kohe maha front headlocki saanud. Asi muutus, kui vastane üritas minna arm dragi, mis lõppes nii, et tema oli maas ja mina jäin püsti. Mõeldud-tehtud - kukkusin talle kohe peale, sain front headlocki. Edasi läks matš küllaltki minu tahtmise järgi. Sain mounti, sain selga, turtlisse jne. Mõnel hetkel õnnestus vastasel tugeva sillaga mind liikuma panna, mille tõttu tekkis paar rabelemisolukorda, kus õnneks jäin siiski peale. Proovisin brabo-kägistust, ei õnnestunud, vastane sai turtlisse. Selle pealt võtsin selja ning natuke läks aega, kuid RNC sai peale ning patsutus tuli. Võit seljastkägistusega, aega järel 1.36.
Üldiselt jäin selle matšiga rahule. Polnud otseselt üheski kohas ohus, kuid RNCga läks mul rohkem aega, kui oleksin tahtnud. Mingi detaili olen unarusse jätnud, pean sellega tegelema.
2. matš - vs Ville-Valtteri Leppälä
Jeap, oli aru saada, et tegu oli -83kg. Minust võib-olla veidi lühem vastane, aga kurat, kaheksa korda laiem. Jällegi, alustasin püsti, ei istunud kaitsesse, yay! Matš liikus maha, kui sain jälle korralikuma snapdowni ning üritasin kohe giljotiini minna. Giljotiin kahjuks ei õnnestunud ning pühkimisega muhvisin ka, ehk siis jäin ise alla. Mis ikka, hakkasin avatud kaitset mängima ning üritasin leida sümpaatsemaid tehnikaid - scissor sweep, triangel, mõnel hetkel ka armbar. Kuna tegu oli ADCC reeglitega ning ainus keelatud jalalukk oli heel hook, siis vastane hakkas ka toeholdi jahtima. Kahel korral sai haarde kätte ning mul õnnestus nendest vabaneda, rabelemiste käigus jäin lõpuks ikka allapoole. Toeholdi haarded olid hirmsad küll, kuid ma ei tea, kas tegu oli adrenaliiniga või vastasel polnud nurk kõige õigem, kuid ma ei tundnud, et ma oleksin jalalukkude tõttu ohus olnud. Alt õnnestus mul aga tema parem käsi kehast eemale saada, pumps, jalg üle, triangel. See oli mu kehvema poole triangel - kui sõlm on minu vasakul, s.t. parem jalg läheb üle selja, siis on asi nagu naks paigas, kuid kui sõlm on minu paremal, siis asi on natuke kehvem - mille tõttu läks natuke aega asja paikasaamisega. Läks aega, aga asja sai - võit kolmnurkkägistusega, 56 sekundit järel.
Selle matšiga jäin vähem rahule. Väga mitmes kohas magasin paremad võimalused maha. Nt kui leidsin, et giljotiin ei õnnestu ning tahtsin pühkima minna, lammutasinlammutasin ning siis avastasin, et ma üritan valele poole pühkida. Krdi sipsik. Triangliga läks ka rohkem aega ning jõudu, kui oleksin tahtnud. Nõrgema poole triangel küll, aga see pole vabandus.
3. matš - vs Jouni Leinonen
Selleks matšiks olin juba natuke väsinud, käed omajagu surnud jms vabandused. Alustasime taas püsti, kuid nähes, kuidas mu vastane üritas minu jalgu trippima hakata, jäi mulle mulje, et tal on võib-olla pisike judo-taust. Mõeldud-tehtud, istusin kaitsesse. Ta hakkas ka möödumistel paskast jahtima, mille tõttu süvenes mu hinnang, et tegu on judokaga. Samas ma võin eksida, see võib olla ka lihtsalt erinevate õppemetoodikate teema. Igatahes! Vastane oli küll suurem-tugevam-pikem-laiem ning tuli julgema purakaga peale möödumistel. Vahepeal panin less-than-perfect-raamid, nendest vajus kohe läbi. Siiski õnnestus mul avatud kaitses püsida, kust ta üritas mitu korda saada minu jalga kätte, et minna achilleuse lukku. Enamasti õnnestus mul seda kaitsta, kuid lõpuks ta sai jala kätte ning crank-as-crank-can, patsutasin. Kaotus sirge jalalukuga, aega järel 2.12.
Kahju muidugi, et kaotasin, aga sain aru selles matšis, et ma olen ikka veel natuke liiga flegmaatiline, kui teine tuleb julgemalt peale. Reaktiivsest mängust ei ole kasu, kui vastane teeb uba 3 uut käiku, kui mina mõtlen esimest kontreerida. Raamid olid ka muhvid. Jama. Ja ustavamad lugejad juba teavad - kurrrrradi jalalukud.
Nõnda lõppes minu esimene päev NLO'l.
Teine päev oli siis kimonoga IBJJF reeglite järgi. Võistlesin siniste vööde -82.3kg kategoorias. Siin polnud kaalukategooriaga mingit küsimust, kaalusin kimonoga 79.8. -76kg kategooriasse võtmine oleks olnud võimalik, aga see oleks imenud kohutavalt. Samuti oleks see läinud minu "Võtan kaalu maksimaalselt 3 kilo" põhimõttega vastuollu.
Nii! Matšid!
1. matš - vs Janne Kolvanki
Hihihii, huhuhuu, kimono = guardpull. Tegin nii. Kuid see ei tähenda, et ma poleks smurf olnud. Lasin vastasel liiga palju kontrollida enda püksipõlvi mõlema käega, mille tõttu sai ta küllaltki lihtsalt mööda. Möödumiste pealt keerasin turtlisse, ühe korra õnnestus välja spinnida, teise korra pealt sai vastane selja. Selle pealt võttis ta bow&arrow kägistuse, mida algul õnnestus küll natuke kaitsta, kuid paar sättimise hetke - taptaptap. Kaotus kraekägistusega, aega järel 3.36.
Mis ma ikka oskan selle matši kohta öelda. Andis tunda, et ma ei olnud kimonoga ammu korralikult trenni teinud. Nägin küll, et vastane sai ohtlikud haarded, aga nendega võitlemiseks-reageerimiseks kulus mul tükk aega. Nüüd on vähemalt teada, mida peab drillima hakkama.
Lisaks sellele matšile võtsin osa ka avatud kaalust.
2. matš - vs ??? (Bracketeid pole üleval)
Hihihiii, huhuhuu, kimono = guardpu-kurat, vastane pullis enne guardi. Kurat. Samuti hakkas ta ka kohe aktiivselt pühkimisi otsima, mida mul õnnestus omajagu kaua kaitsta. Mingi hetk sai ta ikka mu maha ning hakkasin ise pühkimisi otsima, mille ma ka sain. Sel hetkel oli seis 2-2, asi kippus põnevaks minema. Kuuuuuuni tema pühkis mind jälle, tuli kõvema purakaga + haaretega - möödumine, KOS, mount, kaotus kraekägistusega.
Selleks matšiks oli mul juba omajagu võhm väljas, päev oli pikk olnud. Siiski, pole piisav vabandus. Pean hakkama enda haarete kaitset drillima-õppima.
Kahe päeva kokkuvõtlikud tulemused - 2 võitu, 3 kaotust.
Nüüd ka muud möla!
- Kurat, omajagu sellist "R U FUKIN KIDDIN" teemat ka. Reede hommikul sadamas avastasin, et ketside tallad on lõpuks täitsa katki. Found out the hard way. Lombi abiga. Lisaks sellele avastasin laupäeva hommikul enne võistlusi, et Hondal on kumm katki (hence Honda saab isaks. Get it? Get it?). Jälle pisike lisastress. Ning kõige tipuks pärast seda mõtlesin, et oeh, mis ikka, võtan lonksu vett. Ostsin gaseeritud vett. Found out the hard way. Natuke naljakas oli küll lõpuks. Siiski, Honda varurehv pidas vastu, jõudsin tagasi koju, etc. Yay!
- Esimesel päeval ma ei võtnud avatud kaalust osa, sest ma algul ei teadnud, et see on kõigile avatud ning siis, kui juba teada sain, olin mugavas tsiviilisiku riietuses. Teisel päeval polnud ka plaanis osa võtta, sest kaotus tegi meele suht mõrudaks, aga Mardo ja Kärt veensid ümber. Tänud selle eest.
- Kurrrradi jalalukud. Peab aktiivsemalt selle kaitset drillima hakkama. Praegu olen lollisti piirdunud "Teen kaks korda läbi. Okei, on meeles küll." variandiga.
- Seekordses blogipostituses võis olla vähem sellist minule omast huumorit ning vinget nalja. Põhjuseks - deem, poja, ma olen väss. Pikad sõidud + stressamine + võistlused tõmbasid ikka küllalt ribadeks.
All in all, võis selle nädalavahetusega rahule jääda. Võistlustulemused - meh, seltskond - super. Nüüd hakkan valmistuma 21. septembriks - Finnish Open nogi's. Kaalukategooria -79.5kg. Praeguse põhjal võib öelda, et pole mingit probleemi selle kaalu saamisega. Samuti sooviksin lähipäevil vere ära anda, mida ma saan nüüd jälle teha, yay! (Tätoveeringust pool aastat möödas.) Muidu pärast jääb see võistlustele liiga lähedale, pean edasi lükkama jnejnejne.
Lisaks sellele algas septembris Võimlas uus hooaeg. Üldiselt uued treeningajad, minul uued treeningeesmärgid. Saame näha, kuidas-mis klappima saab.
Nii!
NLO on võistlus, kus ühel päeval on nogi ADCC reeglite järgi ning teisel päeval gi IBJJF reeglite järgi. Kuna ma tegin põhimõtteliselt terve suve nogi'd ning enne NLO'd sai võib-olla mingi hea 3-4 kimono trenni, siis peamine rõhk oligi mul esimesel päeval.
Võistlesin -83kg beginner kategoorias. Jep, juba kuulen teie imestust üle e-liinide. Võistlesin küll -83kg, aga enne esimest matši olin koos riietega 78.5kg. 4.5kg alla limiidi, mis on vist minu uus rekord. Kui ma oleksin advanced kategoorias võistelnud, siis oli algul plaan tõmmata 76.9kg kategooriasse, aga beginner kategoorias -76kg = üks lisakilo alla võtta... Polnud asi, mida ma sel hetkel teha tahtsin. Teiseks, jep, beginner kategooria. Enda egosilitamine ütleks küll, et oleks võinud advanced'i minna, aga algajate kriteeriumite järgi sobisin veel sinna. Ning kui vaadata enda varasemaid võistlustulemusi, siis ega seal millegagi kiidelda pole. Nii et kõik klapib.
[Vahepeale - olen aru saanud, et kõik, kes minu blogi loevad, ei ole jitsi jms. terminoloogiaga kursis. Siiski, ma ei tahaks hakata poole teksti pealt seda seletama ka, mis muudaks lõigu küllaltki segaseks. Nii et kui tekib küsimusi, mis see või too on, küsige julgelt, seletan nii, kuidas oskan.]
1. matš - vs Tuomas Tiensuu
Kuna tegu oli nogi üritusega, siis ei tahtnud kohe kaitsesse istuda, pigem vaadata, mis püsti saab. Küllaltki pikalt oli haarete mängu, mina olin rohkem pressija, aga mahaviimistesse otseselt ei läinud, pigem üritasin snapdowni teha ning peahaaret saada. Vahepeal see ka õnnestus, aga mitte nii konkreetselt, et oleks kohe maha front headlocki saanud. Asi muutus, kui vastane üritas minna arm dragi, mis lõppes nii, et tema oli maas ja mina jäin püsti. Mõeldud-tehtud - kukkusin talle kohe peale, sain front headlocki. Edasi läks matš küllaltki minu tahtmise järgi. Sain mounti, sain selga, turtlisse jne. Mõnel hetkel õnnestus vastasel tugeva sillaga mind liikuma panna, mille tõttu tekkis paar rabelemisolukorda, kus õnneks jäin siiski peale. Proovisin brabo-kägistust, ei õnnestunud, vastane sai turtlisse. Selle pealt võtsin selja ning natuke läks aega, kuid RNC sai peale ning patsutus tuli. Võit seljastkägistusega, aega järel 1.36.
Üldiselt jäin selle matšiga rahule. Polnud otseselt üheski kohas ohus, kuid RNCga läks mul rohkem aega, kui oleksin tahtnud. Mingi detaili olen unarusse jätnud, pean sellega tegelema.
2. matš - vs Ville-Valtteri Leppälä
Jeap, oli aru saada, et tegu oli -83kg. Minust võib-olla veidi lühem vastane, aga kurat, kaheksa korda laiem. Jällegi, alustasin püsti, ei istunud kaitsesse, yay! Matš liikus maha, kui sain jälle korralikuma snapdowni ning üritasin kohe giljotiini minna. Giljotiin kahjuks ei õnnestunud ning pühkimisega muhvisin ka, ehk siis jäin ise alla. Mis ikka, hakkasin avatud kaitset mängima ning üritasin leida sümpaatsemaid tehnikaid - scissor sweep, triangel, mõnel hetkel ka armbar. Kuna tegu oli ADCC reeglitega ning ainus keelatud jalalukk oli heel hook, siis vastane hakkas ka toeholdi jahtima. Kahel korral sai haarde kätte ning mul õnnestus nendest vabaneda, rabelemiste käigus jäin lõpuks ikka allapoole. Toeholdi haarded olid hirmsad küll, kuid ma ei tea, kas tegu oli adrenaliiniga või vastasel polnud nurk kõige õigem, kuid ma ei tundnud, et ma oleksin jalalukkude tõttu ohus olnud. Alt õnnestus mul aga tema parem käsi kehast eemale saada, pumps, jalg üle, triangel. See oli mu kehvema poole triangel - kui sõlm on minu vasakul, s.t. parem jalg läheb üle selja, siis on asi nagu naks paigas, kuid kui sõlm on minu paremal, siis asi on natuke kehvem - mille tõttu läks natuke aega asja paikasaamisega. Läks aega, aga asja sai - võit kolmnurkkägistusega, 56 sekundit järel.
Selle matšiga jäin vähem rahule. Väga mitmes kohas magasin paremad võimalused maha. Nt kui leidsin, et giljotiin ei õnnestu ning tahtsin pühkima minna, lammutasinlammutasin ning siis avastasin, et ma üritan valele poole pühkida. Krdi sipsik. Triangliga läks ka rohkem aega ning jõudu, kui oleksin tahtnud. Nõrgema poole triangel küll, aga see pole vabandus.
3. matš - vs Jouni Leinonen
Selleks matšiks olin juba natuke väsinud, käed omajagu surnud jms vabandused. Alustasime taas püsti, kuid nähes, kuidas mu vastane üritas minu jalgu trippima hakata, jäi mulle mulje, et tal on võib-olla pisike judo-taust. Mõeldud-tehtud, istusin kaitsesse. Ta hakkas ka möödumistel paskast jahtima, mille tõttu süvenes mu hinnang, et tegu on judokaga. Samas ma võin eksida, see võib olla ka lihtsalt erinevate õppemetoodikate teema. Igatahes! Vastane oli küll suurem-tugevam-pikem-laiem ning tuli julgema purakaga peale möödumistel. Vahepeal panin less-than-perfect-raamid, nendest vajus kohe läbi. Siiski õnnestus mul avatud kaitses püsida, kust ta üritas mitu korda saada minu jalga kätte, et minna achilleuse lukku. Enamasti õnnestus mul seda kaitsta, kuid lõpuks ta sai jala kätte ning crank-as-crank-can, patsutasin. Kaotus sirge jalalukuga, aega järel 2.12.
Kahju muidugi, et kaotasin, aga sain aru selles matšis, et ma olen ikka veel natuke liiga flegmaatiline, kui teine tuleb julgemalt peale. Reaktiivsest mängust ei ole kasu, kui vastane teeb uba 3 uut käiku, kui mina mõtlen esimest kontreerida. Raamid olid ka muhvid. Jama. Ja ustavamad lugejad juba teavad - kurrrrradi jalalukud.
Nõnda lõppes minu esimene päev NLO'l.
Teine päev oli siis kimonoga IBJJF reeglite järgi. Võistlesin siniste vööde -82.3kg kategoorias. Siin polnud kaalukategooriaga mingit küsimust, kaalusin kimonoga 79.8. -76kg kategooriasse võtmine oleks olnud võimalik, aga see oleks imenud kohutavalt. Samuti oleks see läinud minu "Võtan kaalu maksimaalselt 3 kilo" põhimõttega vastuollu.
Nii! Matšid!
1. matš - vs Janne Kolvanki
Hihihii, huhuhuu, kimono = guardpull. Tegin nii. Kuid see ei tähenda, et ma poleks smurf olnud. Lasin vastasel liiga palju kontrollida enda püksipõlvi mõlema käega, mille tõttu sai ta küllaltki lihtsalt mööda. Möödumiste pealt keerasin turtlisse, ühe korra õnnestus välja spinnida, teise korra pealt sai vastane selja. Selle pealt võttis ta bow&arrow kägistuse, mida algul õnnestus küll natuke kaitsta, kuid paar sättimise hetke - taptaptap. Kaotus kraekägistusega, aega järel 3.36.
Mis ma ikka oskan selle matši kohta öelda. Andis tunda, et ma ei olnud kimonoga ammu korralikult trenni teinud. Nägin küll, et vastane sai ohtlikud haarded, aga nendega võitlemiseks-reageerimiseks kulus mul tükk aega. Nüüd on vähemalt teada, mida peab drillima hakkama.
Lisaks sellele matšile võtsin osa ka avatud kaalust.
2. matš - vs ??? (Bracketeid pole üleval)
Hihihiii, huhuhuu, kimono = guardpu-kurat, vastane pullis enne guardi. Kurat. Samuti hakkas ta ka kohe aktiivselt pühkimisi otsima, mida mul õnnestus omajagu kaua kaitsta. Mingi hetk sai ta ikka mu maha ning hakkasin ise pühkimisi otsima, mille ma ka sain. Sel hetkel oli seis 2-2, asi kippus põnevaks minema. Kuuuuuuni tema pühkis mind jälle, tuli kõvema purakaga + haaretega - möödumine, KOS, mount, kaotus kraekägistusega.
Selleks matšiks oli mul juba omajagu võhm väljas, päev oli pikk olnud. Siiski, pole piisav vabandus. Pean hakkama enda haarete kaitset drillima-õppima.
Kahe päeva kokkuvõtlikud tulemused - 2 võitu, 3 kaotust.
Nüüd ka muud möla!
- Kurat, omajagu sellist "R U FUKIN KIDDIN" teemat ka. Reede hommikul sadamas avastasin, et ketside tallad on lõpuks täitsa katki. Found out the hard way. Lombi abiga. Lisaks sellele avastasin laupäeva hommikul enne võistlusi, et Hondal on kumm katki (hence Honda saab isaks. Get it? Get it?). Jälle pisike lisastress. Ning kõige tipuks pärast seda mõtlesin, et oeh, mis ikka, võtan lonksu vett. Ostsin gaseeritud vett. Found out the hard way. Natuke naljakas oli küll lõpuks. Siiski, Honda varurehv pidas vastu, jõudsin tagasi koju, etc. Yay!
- Esimesel päeval ma ei võtnud avatud kaalust osa, sest ma algul ei teadnud, et see on kõigile avatud ning siis, kui juba teada sain, olin mugavas tsiviilisiku riietuses. Teisel päeval polnud ka plaanis osa võtta, sest kaotus tegi meele suht mõrudaks, aga Mardo ja Kärt veensid ümber. Tänud selle eest.
- Kurrrradi jalalukud. Peab aktiivsemalt selle kaitset drillima hakkama. Praegu olen lollisti piirdunud "Teen kaks korda läbi. Okei, on meeles küll." variandiga.
- Seekordses blogipostituses võis olla vähem sellist minule omast huumorit ning vinget nalja. Põhjuseks - deem, poja, ma olen väss. Pikad sõidud + stressamine + võistlused tõmbasid ikka küllalt ribadeks.
All in all, võis selle nädalavahetusega rahule jääda. Võistlustulemused - meh, seltskond - super. Nüüd hakkan valmistuma 21. septembriks - Finnish Open nogi's. Kaalukategooria -79.5kg. Praeguse põhjal võib öelda, et pole mingit probleemi selle kaalu saamisega. Samuti sooviksin lähipäevil vere ära anda, mida ma saan nüüd jälle teha, yay! (Tätoveeringust pool aastat möödas.) Muidu pärast jääb see võistlustele liiga lähedale, pean edasi lükkama jnejnejne.
Lisaks sellele algas septembris Võimlas uus hooaeg. Üldiselt uued treeningajad, minul uued treeningeesmärgid. Saame näha, kuidas-mis klappima saab.
Monday, July 29, 2013
3D Rull Gi ehk omnomnom, vahvlid.
Atsaaa, saigi võisteldud enne sügise tulekut!
27. juuli toimus 3D Rull Gi - esimene võistlus Rulli seerias, kus sai võistelda kimonoga. Kuna praegu olen ikka tublisti lukumaadluse/BJJ lainel, siis tundus see hea võimalus võistelda ning meenutada kimonomängu, kuna suvi = palav = nogi.
Pre-comp:
Enne võistlusi polnud enesetunne kõige parem. Kuigi juunikuus oli motivatsioon ning tegutsemistahe (ja ka areng?) väga hea, siis nüüd pärast puhkust - puhkasin 1.-22. juuli, millest esimene nädal läks laagri peale - tundsin end nõrgana ning aeglasena. Ei taha öelda, et kõik oleks halb või muu vingumine, aga uuesti töörežiimiga harjumine andis natuke tunda. Trennides tundsin end ka veidi mahajäävana. Keha ei jõudnud mõttele - mis töötas niigi aeglaselt - järele. Case in point - põhi-lõuna kägistust õppides ma ei saanud ühele detailile pihta. Nagu. Kohe üldse mitte. Täitsa lamba tunne tekkis, esimest korda tekkis tunne, et kurat, ma lähen poole trenni pealt ära ja lähen löön mingi seina peaga puruks. Rullide ajal samuti olid reaktsioonid aeglased, möödumised poolikud jne jne jne.
Aga õnneks võistlustele lähenedes hakkas enesetunne ning jõud tagasi tulema. Kolmapäeva õhtul, kui tegin viimase trenni, oli asi juba päris okei. Nii et - tuju paraneb, vigastusi pole (ptui-ptui-ptui), kaal on korras, ikka lähen võistlema.
Comp:
Võistlesin -82.3kg kategoorias. Reeglid - kohandatud IBJJF reeglid (siniste/lillade vööde põhjal). Kopsik oli lubatud ning seda luba ma ka kasutasin. BJJ meistrikatelt oli meeles matš Steniga, kus kaks armbari läksid meheau valu nahka.
Koos kimonoga ning kopsikuga kaalusin 80.0 (mis on sama kaal, mis oli meistrikatel. Kaalust räägin varsti lähemalt.) Kaal oli selline 0 kaaluvõtmisega ning kerge hommikusöögiga võistluspäeva hommikul, nii et chill.
Lisaks oli kõikidele osalejatele garanteeritud 6 matši, mis tegi kokku 63 planeeritud matši. Kahjuks kõiki neid ei toimunud, kuna osadel osalejatel hakkasid 4. ja 5. matši ajal vigastused tekkima. Kuigi ma hakkasin enda rulle filmima ning analüüsima koos Martin Aedmaga (millest on VÄGA palju kasu olnud!!!), ei tahtnud ma enda matše sellel võistlusel filmida. Ma ei oskaks ühte kindlat põhjust välja tuua, miks ma seda ei teinud, aga ütleme, et see jääb sinna "Sest ma ei tahtnud." kanti.
Nii, nagu öeldud - 6 matši. Detailid võivad ähmased olla, kuid põhimõte jäi küllaltki meelde.
vs Kristjan Mäe
Rematš meistrikatelt! Kuna teadsin, et Kristjanil on head judo-heited (mida ta ka pärast teiste matšide ajal demonstreeris), ei soovinud ma pikalt püsti olla. Istusin kaitsesse ning hakkasin kohe pühkimist ründama. Kahjuks see ei õnnestunud ning Kristjan hakkas küllaltki agressiivselt mööduma. Suutsin teda eemal hoida mingi aja ning proovisin rünnata ka pühkimist, kuid kahjuks edutult. Nähes, et üks möödumine hakkab õnnestuma, keerasin ise turtlisse ära, et vältida punktide kaotamist ning proovida sealt edasi tegutsemist. Kahjuks jätsin aga käe natuke välja ning vastane kasutas kohe võimalust, rünnates seda kätt. Kaotus käelukuga (4.07).
vs Sander Käo
Gi-mängus on mul kaitsesse istumist palju rohkem. Nagu ka selles matšis. Kuigi siin matšis õnnestus mul pühkimine lõpetada ning saada pealmine asend. Sealt suutsin edasi mounti liikuda, kus mul oli vastase toore jõu tõttu küllaltki raske püsida. Baasisin ning baasisin, aga vahel õõtsusin küll nagu somethingsomething tuule käes. Ühel hetkel aga vastane keeras enda paremale küljele, jättes vasaku käe välja. Nägin võimalust - läksin käelukujahile. Aaaaaga kuidas ma muud moodi ikka saan - natuke smurfisin. Kuigi käelukk oli käes, jäin ma alla ning vastane stackis natuke. Õnneks sain ikka vastase taaskord ümber keeratud, mille pealt ta sai käed ära siduda. See aga mind ei takistanud, suutsin haarde ära lõhkuda ning nõnda tuligi võit käelukuga (4.08).
vs Ilja Sapatšuk
ILJA THE BEAST. Toreda trennikaaslase Iljaga sai juba algul, kui nägime matšide järjestust, kokku lepitud, et teeme ilusa matši. Ütleks küll, et päris ilus matš oli. Kuigi vahetasime pühkimisi omajagu ning Ilja ründas vahepeal mul jalga, oli asi vägagi pingeline ning kumbki ei saanud hetkekski lõdvaks lasta, muidu teine oleks kohe võimalust ära kasutanud. Kui matšiaeg sai läbi, ei osanud ma küll öelda, kumb punktidega/edudega peale jäi, sest pühkimistest ning möödumistest tulenevad skrämblid olid ikka korralikud. Siiski, tuli välja, et mina jäin peale ning nõnda tuligi võit punktiskooriga 4-2 (mõlemal lisaks 1 edu).
vs Mairon Lepik
Jep. Ma olin -82.3kg kategoorias ning tegin matši Imelikuga. Kes oli ka -82.3kg kategoorias. Kaaludes kimonoga suts alla 73kg. Imelik Imelik on imelik.
Jällegi tahtsin hakata ise mahaviimise asemel pühkimist ründama. Mairon aga ei andnud mulle võimalustki ning hakkas mööduma, mida ma algul suutsin küll kaitsta (vahepeal küll vägagi napilt), kuid lõpuks sai ta siiski mööda. Pärast möödumist õnnestus tal kätte saada brabohaare ning kuigi ma (enda arust vähemalt) suutsin seda algul kaitsta, oli pigistus lõpuks ikka piisavalt tugev, et pidin võtma vastu enda teise kaotuse - alistus brabokägistusega (2.11).
Siinkohal shoutout Maironile, kes korraldas üritust, oli kohtunik ning samuti võistles. Mehel jaksu ja viitsimist on!
vs Argo Võigemast
5. matši ajaks oli keha juba omajagu väsinud. Pärast Ilja matši oli juba tunne, et kõik veri, mis mul kehas ringi liigub, on kõhus ning see polnud hea tunne. Aga noh. Kõik matšid peab ära tegema, pagan!
Selles matšis domineerisin mina positsiooniliselt. Põhimõte "I'm going to win until I win." täitsa toimis. Olen õnnelik, et ma suutsin hoida matšiaja lõpuni pidevat pinget peal ning ei lasnud ennast lõdvemaks, kui esimesed punktid käes olid. Kuigi punktisumma eeldab, et põgenemisi oli palju, olid need siiski põgenemised nö minu tingimustel. Kui tundsin, et vastane hakkab liialt palju ruumi saama enda põgenemistega, eelistasin pigem ise eemalduda ning hakata kohe uuesti möödumist ründama, selmet lasta vastasel saada mingi asend, milleks ma polnud valmistunud. Võit punktisummaga 27-0 (lisaks oli mul 2 edupunkti).
vs Freddy-Alder Saunanen
Freddyga oli meil juba ammu jutt, et mis ikka, teeme MMA's matši ja whatnot. Kahjuks pole seda matši siiani toimunud ning meie esimene kohtumine oli nüüd BJJ's.
Mõlemal oli see viimane matš, järjekorranumbriga 60. Ehk siis pikk päev oli juba selja taga. Siiski, suutsin rakendada sama põhimõtet, mida kasutasin eelmises matšis. Asendidomineerimine ning pidev surve kuni lõpuni välja. Olin üllatunud, et nii selles kui ka eelmises matšis tuli mul toreando möödumine mitu korda välja. Nogi's on see ilmselgelt natuke raskem, kuna pole võimalust püksipõlvedest haarata, aga sel võistlusel täitsa imestasin, et ma sain toreando passi pealt kohe põlv-kõhul asendisse. Mitu korda.
Kuna tegu oli päeva viimase matšiga, üritasin survet kogu aeg ikka peal hoida, otsides kogu aeg ka alistust. Kahjuks aga ei õnnestunud ei kätt ega kraed kätte saada ilma asendit riskimata. Oh well. Võit punktisummaga 33-0 (lisaks minul 1 edupunkt).
Lõpptulemus - 4 võitu, 2 kaotust. -82.3kg kategooria auväärne pronksikoht.
Post-comp:
Noh. Pärast võistluseid olen siin. Kirjutan. Tuju on hea, olin imestunud, et suutsin võistlustel nõnda esineda. Kuna vahepeal oli motivatsioon natuke langenud, tuju halvem ning esines ka spordiga seotud ärevust, mis tõesti segas sooritust, siis olen enda tulemusega VÄGA rahul. Motivatsioon ning tuju on nagunii sellised parem aeg-halvem aeg teema, aga ärevuseteema puhul tänan siinkohal Jorgenit, kellest oli palju abi.
Igatahes, mõned küsimused, mis kindlasti tekkisid:
"Matu, sa pidid ju juuli lõpuks olema 75 kilo, wtf, man???"
HEA KÜSIMUS.
Kaal hakkas vaikselt langema isegi, aga suvised sünnipäevad, lõpetamised jnejne ei aidanud minul, va impulsiivsel sööjal ning absoluutse 0-tahtejõuga poisil väga seda kaalulangust jätkata. Samuti oli 3 nädalat puhkust, kus küll ühe (laagri)nädala vältel suutsin kontrollida ennast, kuid ülejäänud aeg oli...nii ja naa. Hetkel küll tunnen end ~78kg peal küllaltki hästi, vaatame, mis saab. Tahaks kaalu küll saada 77kg peale, sest siis ma saaksin BJJ's -76kg kaalukategooriasse end paika küll, pidades silmas minu reegleid ning kimono kaalu - kimono kaalub 2kg ning ma ei taha üle 3kg kaalu võtta. Punkt. Üle selle on juba - pardon my french - rõve nuss ning motivatsioon null. Aga nagu ütlesin - vaatame, mis saab.
"Matu, sa argpüks, miks sa ainult istud kaitsesse? Miks sa ei maadle, nagu õiged mehed seda teevad?"
Niimoodi kohe ütlema. :(
Nogi's julgen rohkem maadelda püsti. Kui kimono tuleb mängu, siis iga väiksemgi haare, mis vastasel on, on minu jaoks kui suur punane hoiatustuli, mis annab märku, et ma ei läheks mahaviimisesse. Jah, haardeid annab lõhkuda, haaretega annab maha viia jnejne, kuid see blokk, mis mul tekib, tõmbab mu juba piisavalt krampi, et see mahaviimine jääks nagunii pooleli ning ma oleksin ebasoodsas asendis. Samuti olen ma enda bottom game'is omajagu kindel, et niisama naljalt ära ei passi ning samuti suudan pühkimistega küllaltki palju vastast ohustada.
Aga kui üldiselt võtta, miks ma rohkem ei maadle...praegu on mul motivatsiooni ning tuju ning TAHTMIST(!!!!) teha just lukumaadlust. Püstimaadluses tulevad kõik need vanemad vigastused ning nõrgemad kohad välja, mida hetkel sooviksin vältida. Ot. See kõlab halvasti. Ma tegelikult tahaks rohkem maadelda küll, aga igasugune väiksemgi vigastus ning valutav koht tõmbab praegu motivatsiooni ning soovi minna järgmine päev trenni päris tugevalt alla. Mis viib omakorda järgmise küsimuseni...
"Sooh, kuidas löömisega läheb?"
Pärast Liigal saadud nokauti vältisin löömistrenne kuni suure suvelaagri lõpuni. Võib-olla oleksin võinud natuke varem nendega alustada, aga pigem oli see selline ettevaatlikkus ning soov teha rohkem jitsi.
Igatahes, löömine. Kuu aega mõjutas päris palju. Käed on kinni, jalad on kinni, liikumine on kramplik jne jne jne. KUIGI. Iga järgneva trenniga tuleb tunnet natuke rohkem tagasi küll. Kõik läheb ikka tasapisi paremaks. Nii palju, kui ma tehnikatrenne olen saanud teha, on enesetunne hea.
Aga sparrid... Trenni esimese sparri esimene jalalöök lööb mul varbad kohe valusaks. See on see nõme pisike vigastus mõlemal suurel varbal, et muidu pole midagi häda, aga kui teatud nurga all natuke painutada valesti, siis lööb terveks õhtuks lonkama. Viies kokku selle küsimuse eelmise küsimusega, siis sellised vigastused ajavad närvi ning võtavad löömise isu ära. Kes veel ei tea, olen ma päris kõva egoist/perfektsionist ka. Kuidas see seotud on? Kui mul ei tule miski hästi välja, siis I HATE IT I HATE IT I HATE IT. Antud juhul ei tule löömine hästi välja.
Aga pole häda. Saab sellega hakkama. Sest lööma peab oskama! + it's funfunfun.
"Omnomnom, vahvlid?"
Oma pronksikohaga teenisin välja paki vahvleid ning halvaad Marmitonilt, kes oli Rulli sponsoriks. Vahvlid maitsesid tagasiteel väga hästi.
Voh! Selline see elu on! Edasisi plaane ei julge praegu välja kirjutada, sest enamjaolt on nad kas samad või veel sellises staadiumis, et ei taha neid välja hõigata.
Aa. Ja hammas valutab juba pool nädalat. Pagan.
27. juuli toimus 3D Rull Gi - esimene võistlus Rulli seerias, kus sai võistelda kimonoga. Kuna praegu olen ikka tublisti lukumaadluse/BJJ lainel, siis tundus see hea võimalus võistelda ning meenutada kimonomängu, kuna suvi = palav = nogi.
Pre-comp:
Enne võistlusi polnud enesetunne kõige parem. Kuigi juunikuus oli motivatsioon ning tegutsemistahe (ja ka areng?) väga hea, siis nüüd pärast puhkust - puhkasin 1.-22. juuli, millest esimene nädal läks laagri peale - tundsin end nõrgana ning aeglasena. Ei taha öelda, et kõik oleks halb või muu vingumine, aga uuesti töörežiimiga harjumine andis natuke tunda. Trennides tundsin end ka veidi mahajäävana. Keha ei jõudnud mõttele - mis töötas niigi aeglaselt - järele. Case in point - põhi-lõuna kägistust õppides ma ei saanud ühele detailile pihta. Nagu. Kohe üldse mitte. Täitsa lamba tunne tekkis, esimest korda tekkis tunne, et kurat, ma lähen poole trenni pealt ära ja lähen löön mingi seina peaga puruks. Rullide ajal samuti olid reaktsioonid aeglased, möödumised poolikud jne jne jne.
Aga õnneks võistlustele lähenedes hakkas enesetunne ning jõud tagasi tulema. Kolmapäeva õhtul, kui tegin viimase trenni, oli asi juba päris okei. Nii et - tuju paraneb, vigastusi pole (ptui-ptui-ptui), kaal on korras, ikka lähen võistlema.
Comp:
Võistlesin -82.3kg kategoorias. Reeglid - kohandatud IBJJF reeglid (siniste/lillade vööde põhjal). Kopsik oli lubatud ning seda luba ma ka kasutasin. BJJ meistrikatelt oli meeles matš Steniga, kus kaks armbari läksid meheau valu nahka.
Koos kimonoga ning kopsikuga kaalusin 80.0 (mis on sama kaal, mis oli meistrikatel. Kaalust räägin varsti lähemalt.) Kaal oli selline 0 kaaluvõtmisega ning kerge hommikusöögiga võistluspäeva hommikul, nii et chill.
Lisaks oli kõikidele osalejatele garanteeritud 6 matši, mis tegi kokku 63 planeeritud matši. Kahjuks kõiki neid ei toimunud, kuna osadel osalejatel hakkasid 4. ja 5. matši ajal vigastused tekkima. Kuigi ma hakkasin enda rulle filmima ning analüüsima koos Martin Aedmaga (millest on VÄGA palju kasu olnud!!!), ei tahtnud ma enda matše sellel võistlusel filmida. Ma ei oskaks ühte kindlat põhjust välja tuua, miks ma seda ei teinud, aga ütleme, et see jääb sinna "Sest ma ei tahtnud." kanti.
Nii, nagu öeldud - 6 matši. Detailid võivad ähmased olla, kuid põhimõte jäi küllaltki meelde.
vs Kristjan Mäe
Rematš meistrikatelt! Kuna teadsin, et Kristjanil on head judo-heited (mida ta ka pärast teiste matšide ajal demonstreeris), ei soovinud ma pikalt püsti olla. Istusin kaitsesse ning hakkasin kohe pühkimist ründama. Kahjuks see ei õnnestunud ning Kristjan hakkas küllaltki agressiivselt mööduma. Suutsin teda eemal hoida mingi aja ning proovisin rünnata ka pühkimist, kuid kahjuks edutult. Nähes, et üks möödumine hakkab õnnestuma, keerasin ise turtlisse ära, et vältida punktide kaotamist ning proovida sealt edasi tegutsemist. Kahjuks jätsin aga käe natuke välja ning vastane kasutas kohe võimalust, rünnates seda kätt. Kaotus käelukuga (4.07).
vs Sander Käo
Gi-mängus on mul kaitsesse istumist palju rohkem. Nagu ka selles matšis. Kuigi siin matšis õnnestus mul pühkimine lõpetada ning saada pealmine asend. Sealt suutsin edasi mounti liikuda, kus mul oli vastase toore jõu tõttu küllaltki raske püsida. Baasisin ning baasisin, aga vahel õõtsusin küll nagu somethingsomething tuule käes. Ühel hetkel aga vastane keeras enda paremale küljele, jättes vasaku käe välja. Nägin võimalust - läksin käelukujahile. Aaaaaga kuidas ma muud moodi ikka saan - natuke smurfisin. Kuigi käelukk oli käes, jäin ma alla ning vastane stackis natuke. Õnneks sain ikka vastase taaskord ümber keeratud, mille pealt ta sai käed ära siduda. See aga mind ei takistanud, suutsin haarde ära lõhkuda ning nõnda tuligi võit käelukuga (4.08).
vs Ilja Sapatšuk
ILJA THE BEAST. Toreda trennikaaslase Iljaga sai juba algul, kui nägime matšide järjestust, kokku lepitud, et teeme ilusa matši. Ütleks küll, et päris ilus matš oli. Kuigi vahetasime pühkimisi omajagu ning Ilja ründas vahepeal mul jalga, oli asi vägagi pingeline ning kumbki ei saanud hetkekski lõdvaks lasta, muidu teine oleks kohe võimalust ära kasutanud. Kui matšiaeg sai läbi, ei osanud ma küll öelda, kumb punktidega/edudega peale jäi, sest pühkimistest ning möödumistest tulenevad skrämblid olid ikka korralikud. Siiski, tuli välja, et mina jäin peale ning nõnda tuligi võit punktiskooriga 4-2 (mõlemal lisaks 1 edu).
vs Mairon Lepik
Jep. Ma olin -82.3kg kategoorias ning tegin matši Imelikuga. Kes oli ka -82.3kg kategoorias. Kaaludes kimonoga suts alla 73kg. Imelik Imelik on imelik.
Jällegi tahtsin hakata ise mahaviimise asemel pühkimist ründama. Mairon aga ei andnud mulle võimalustki ning hakkas mööduma, mida ma algul suutsin küll kaitsta (vahepeal küll vägagi napilt), kuid lõpuks sai ta siiski mööda. Pärast möödumist õnnestus tal kätte saada brabohaare ning kuigi ma (enda arust vähemalt) suutsin seda algul kaitsta, oli pigistus lõpuks ikka piisavalt tugev, et pidin võtma vastu enda teise kaotuse - alistus brabokägistusega (2.11).
Siinkohal shoutout Maironile, kes korraldas üritust, oli kohtunik ning samuti võistles. Mehel jaksu ja viitsimist on!
vs Argo Võigemast
5. matši ajaks oli keha juba omajagu väsinud. Pärast Ilja matši oli juba tunne, et kõik veri, mis mul kehas ringi liigub, on kõhus ning see polnud hea tunne. Aga noh. Kõik matšid peab ära tegema, pagan!
Selles matšis domineerisin mina positsiooniliselt. Põhimõte "I'm going to win until I win." täitsa toimis. Olen õnnelik, et ma suutsin hoida matšiaja lõpuni pidevat pinget peal ning ei lasnud ennast lõdvemaks, kui esimesed punktid käes olid. Kuigi punktisumma eeldab, et põgenemisi oli palju, olid need siiski põgenemised nö minu tingimustel. Kui tundsin, et vastane hakkab liialt palju ruumi saama enda põgenemistega, eelistasin pigem ise eemalduda ning hakata kohe uuesti möödumist ründama, selmet lasta vastasel saada mingi asend, milleks ma polnud valmistunud. Võit punktisummaga 27-0 (lisaks oli mul 2 edupunkti).
vs Freddy-Alder Saunanen
Freddyga oli meil juba ammu jutt, et mis ikka, teeme MMA's matši ja whatnot. Kahjuks pole seda matši siiani toimunud ning meie esimene kohtumine oli nüüd BJJ's.
Mõlemal oli see viimane matš, järjekorranumbriga 60. Ehk siis pikk päev oli juba selja taga. Siiski, suutsin rakendada sama põhimõtet, mida kasutasin eelmises matšis. Asendidomineerimine ning pidev surve kuni lõpuni välja. Olin üllatunud, et nii selles kui ka eelmises matšis tuli mul toreando möödumine mitu korda välja. Nogi's on see ilmselgelt natuke raskem, kuna pole võimalust püksipõlvedest haarata, aga sel võistlusel täitsa imestasin, et ma sain toreando passi pealt kohe põlv-kõhul asendisse. Mitu korda.
Kuna tegu oli päeva viimase matšiga, üritasin survet kogu aeg ikka peal hoida, otsides kogu aeg ka alistust. Kahjuks aga ei õnnestunud ei kätt ega kraed kätte saada ilma asendit riskimata. Oh well. Võit punktisummaga 33-0 (lisaks minul 1 edupunkt).
Lõpptulemus - 4 võitu, 2 kaotust. -82.3kg kategooria auväärne pronksikoht.
Post-comp:
Noh. Pärast võistluseid olen siin. Kirjutan. Tuju on hea, olin imestunud, et suutsin võistlustel nõnda esineda. Kuna vahepeal oli motivatsioon natuke langenud, tuju halvem ning esines ka spordiga seotud ärevust, mis tõesti segas sooritust, siis olen enda tulemusega VÄGA rahul. Motivatsioon ning tuju on nagunii sellised parem aeg-halvem aeg teema, aga ärevuseteema puhul tänan siinkohal Jorgenit, kellest oli palju abi.
Igatahes, mõned küsimused, mis kindlasti tekkisid:
"Matu, sa pidid ju juuli lõpuks olema 75 kilo, wtf, man???"
HEA KÜSIMUS.
Kaal hakkas vaikselt langema isegi, aga suvised sünnipäevad, lõpetamised jnejne ei aidanud minul, va impulsiivsel sööjal ning absoluutse 0-tahtejõuga poisil väga seda kaalulangust jätkata. Samuti oli 3 nädalat puhkust, kus küll ühe (laagri)nädala vältel suutsin kontrollida ennast, kuid ülejäänud aeg oli...nii ja naa. Hetkel küll tunnen end ~78kg peal küllaltki hästi, vaatame, mis saab. Tahaks kaalu küll saada 77kg peale, sest siis ma saaksin BJJ's -76kg kaalukategooriasse end paika küll, pidades silmas minu reegleid ning kimono kaalu - kimono kaalub 2kg ning ma ei taha üle 3kg kaalu võtta. Punkt. Üle selle on juba - pardon my french - rõve nuss ning motivatsioon null. Aga nagu ütlesin - vaatame, mis saab.
"Matu, sa argpüks, miks sa ainult istud kaitsesse? Miks sa ei maadle, nagu õiged mehed seda teevad?"
Niimoodi kohe ütlema. :(
Nogi's julgen rohkem maadelda püsti. Kui kimono tuleb mängu, siis iga väiksemgi haare, mis vastasel on, on minu jaoks kui suur punane hoiatustuli, mis annab märku, et ma ei läheks mahaviimisesse. Jah, haardeid annab lõhkuda, haaretega annab maha viia jnejne, kuid see blokk, mis mul tekib, tõmbab mu juba piisavalt krampi, et see mahaviimine jääks nagunii pooleli ning ma oleksin ebasoodsas asendis. Samuti olen ma enda bottom game'is omajagu kindel, et niisama naljalt ära ei passi ning samuti suudan pühkimistega küllaltki palju vastast ohustada.
Aga kui üldiselt võtta, miks ma rohkem ei maadle...praegu on mul motivatsiooni ning tuju ning TAHTMIST(!!!!) teha just lukumaadlust. Püstimaadluses tulevad kõik need vanemad vigastused ning nõrgemad kohad välja, mida hetkel sooviksin vältida. Ot. See kõlab halvasti. Ma tegelikult tahaks rohkem maadelda küll, aga igasugune väiksemgi vigastus ning valutav koht tõmbab praegu motivatsiooni ning soovi minna järgmine päev trenni päris tugevalt alla. Mis viib omakorda järgmise küsimuseni...
"Sooh, kuidas löömisega läheb?"
Pärast Liigal saadud nokauti vältisin löömistrenne kuni suure suvelaagri lõpuni. Võib-olla oleksin võinud natuke varem nendega alustada, aga pigem oli see selline ettevaatlikkus ning soov teha rohkem jitsi.
Igatahes, löömine. Kuu aega mõjutas päris palju. Käed on kinni, jalad on kinni, liikumine on kramplik jne jne jne. KUIGI. Iga järgneva trenniga tuleb tunnet natuke rohkem tagasi küll. Kõik läheb ikka tasapisi paremaks. Nii palju, kui ma tehnikatrenne olen saanud teha, on enesetunne hea.
Aga sparrid... Trenni esimese sparri esimene jalalöök lööb mul varbad kohe valusaks. See on see nõme pisike vigastus mõlemal suurel varbal, et muidu pole midagi häda, aga kui teatud nurga all natuke painutada valesti, siis lööb terveks õhtuks lonkama. Viies kokku selle küsimuse eelmise küsimusega, siis sellised vigastused ajavad närvi ning võtavad löömise isu ära. Kes veel ei tea, olen ma päris kõva egoist/perfektsionist ka. Kuidas see seotud on? Kui mul ei tule miski hästi välja, siis I HATE IT I HATE IT I HATE IT. Antud juhul ei tule löömine hästi välja.
Aga pole häda. Saab sellega hakkama. Sest lööma peab oskama! + it's funfunfun.
"Omnomnom, vahvlid?"
Oma pronksikohaga teenisin välja paki vahvleid ning halvaad Marmitonilt, kes oli Rulli sponsoriks. Vahvlid maitsesid tagasiteel väga hästi.
Voh! Selline see elu on! Edasisi plaane ei julge praegu välja kirjutada, sest enamjaolt on nad kas samad või veel sellises staadiumis, et ei taha neid välja hõigata.
Aa. Ja hammas valutab juba pool nädalat. Pagan.
Sunday, June 2, 2013
3D Liiga 11, ehk 1-1+1-1=2-2. MATEMAATIKA!
Yaaaay, 3D Liiga 11!
Loodetavasti viimane võistlus, mille ma teen -77.1kg kategoorias, sest nüüd üritan hakata vaikselt liikuma 70.3 poole. Enne võistlusi olin igal hommikul kusagil 78-79 vahel, pigem seal 78.0-78.5 pooles. Esialgne plaan on juuni lõpuks olla hommikuti regulaarselt 77, juuli lõpuks 75, augusti lõpuks 73. Muidu on plaanis küll 2kg kuuga alla võtta, mis on imho täiesti reaalne variant, aga juunisse jätan vaid (umbes) kilo, sest ma pean esiteks toitumise paika loksutama ning...noh...lõpetamised ja sünnipäev ja jaanipäev ja lõpetamised ja. Rohkem kui üks võimalus ülesöömiseks.
Igatahes, jätkub võistlusjutt! Nagu öeldud, enne võistlusi olin kogu aeg pigem sinna 78.0-78.5 kanti. Tegin ikkagi väikse veelaadimise, juba veidi harjumuspärane, kõik hea.
Oh wait, ei olnud hea. Või noh. Korraks oli selline näopihk-olukord - kolmapäeva hommikul olin 78.0, kõik hea, kuid siis päeva jooksul sõin "märkamatult" (selline teadliku ignoreerimise olukord) omajagu soolast. Neljapäeva hommikul, kui peaks juba vaikselt kuivama hakkama, olin 79.0, keha vett täis. Jess. Rõve. Aga polnud midagi, kõik läks ilusasti alla, terve reedese päeva olin vahemikus 76.0-76.5. Ma jätkuvalt ei usalda oma kodukaalu, mis võib siia-sinna valetada pool kilo kahe järjestikuse kaalumise puhul.
Laupäevahommik-võistlushommik oli hea, sain endale lubada hommikusööki, natuke vett, kõik hea, tuju hea. Kaalumisel (koos kopsiku ning honey badgeri pükstega) olin 76.1, nii et võib öelda, et kaaluvõtmine läks VÄGA valutult, sest enesetunne oli hea, jõudu oli jnejnejne.
Jõuamegi matšideni! Enne võistluste algust tuli Ott (Liiga peakohtunik) pakkumisega turniiri teha, mis tundus sel hetkel hea ideena.
1. matš
3. C -77,1 (C-klassi turniir, poolfinaal) Anton Jemeljanov (Garant, Tallinn) vs Martin Orgusaar (Võimla, Tartu)
VÕITJA: Martin Orgusaar (Võimla, Tartu) kohtunike otsusega (ühehäälne)
Esimeseks vastaseks oli siis Anton Jemeljanov. Kuna tegu oli Garanti sportlasega, ei teinud gameplanis mingeid muutusi - maha ja taha, pole midagi.
Tegelikult läksid kõik kolm raundi küllaltki ühte moodi - alustasime, paar lööki vahetatud, mina läksin double legi, tema võttis giljotiini kinni/samal ajal läksin mina side'i, sealt edasi mounti. Ja põhimõtteliselt kolm raundi istusin mounts. Algusest peale oli mul idee, et kui ma ta maha saan, siis sealt püsti me enam ei tõuse. Selle tõttu julgesin veidi vähem käelukkudega jms riskida ka. Esimeses matšis sain päris korraliku triangli peale mountist, aga ta sai selle pealt püsti. No worries, pühkimine ja tagasi peale. Teistes raundides läks juba natuke kauem, et algul maha saada, aga polnud midagi. Siis juba julgesin higi ning väsimuse tõttu vähem riskida, otsisin pigem side choke'i ja americana'sid. Jällegi, mountist otsisin ka trianglit, aga kuna jalgu ei saanud lukku korralikult, siis ei hakanud minema ka. "Kahjuks" olin mountis ka nii kõrgel, et kehasse ei andnud ka väga hästi lüüa. Ühe löögi korral sihtisingi natuke liiga kõrgele, nätaki otse näkku (mis on C-klassis maas keelatud. The more you know.) Võitsin siis otsusega, hea tunne ikkagi, kuid oleks soovinud ikkagi alistust lõpetada. Oh well.
2. matš
10. C -77,1 (C-klassi turniir, finaal) Martin Orgusaar (Võimla, Tartu) vs Mario Vee (3D Treening, Tallinn)
VÕITJA: Mario Vee (3D Treening, Tallinn) nokaudiga (jalalöök pähe) I raundis (0:29)
Teine matš oli siis turniiri finaal. Jorgeniga arutasin - kuna midagi ei valutanud, tunne oli hea, väsimus väga kõva polnud (sel hetkel), siis võtsin matši vastu.
Mario näol on siis tegu kõva vasakukäelise lööjaga. Mulle endale meeldib rohkem otsida ühejalahaardeid (pea väljas), aga tavaliselt õnnestuvad rohkem kahejalahaarded. Mario puhul oli kindel, et kuna ma ei oskaks end nii sättida, et minna kahejalahaardesse, siis pean ühe jalaga mängima hakkama. Plaanides sai muudatusi tehtud ka distantsi hoidmise suhtes ning õige hetke ootamises - esimeses matšis tahtsin väga tühjast kohast vahepeal minna mahaviimisesse.
Nagu tulemusest näha, siis matš kestis küllaltki lühikest aega. Mario oli löömises minust üle, otsisin klintši, ei saanud seda. Oli korra väike pöidlaga silma saamine ka, aga esialgne ehmatus ja valu oli hullem. Kui arst üle hakkas vaatama, oli kõik juba okei.
Nii. Hakkasingi siis minema ühe jala järele, aga jällegi, kuna harjumuse jõud on tugev, siis läksin nii, et tahtsin panna pead paremakäelise suhtes väljapoole. Ehk siis vasakukäelise puhul tahtsin panna pead sissepoole. Vastane raamis pead, sai ilusasti eemale ning enne kui ma jõudsin selja sirgeks ajada, tuli jalg näole järele.
Potsti, pilt hästi korraks taskusse, selleks ajaks, kui ma selili kukkusin, oli pilt juba tagasi. Aga sellise uppilöömise puhul lõpetatakse amatöörides ikkagi asi ära. Igaks juhuks disclaimer - ma ei taha kuidagi väita, et kui poleks lõpetatud, siis oleksin püsti kohe hüpanud ja edasi lammutanud, eiei.
Pärast sai igatpidi matši arutatud. Vallo ütles, et Mario näol ongi minu jaoks kõige raskema vastasega tegu. Ja Marioga arutasime, et kui asi oleks maha ikka läinud, oleks võib-olla teistmoodi lõppenud. Aga praegu ei lõppenud. :) Natuke nüri tuju on ikka, esimest korda tulin võistlustele sooviga võita, mitte lihtsalt kogemust saada. Igatahes major respect vastasele, kes sai enda kahe nokaudi eest (esimese matši lõpetas põlvelöökidega kehasse) parima lõpetuse auhinna.
MMA amatöörrekord oli 1-1, nüüd 2-2.
Nüüd kaks kaotust, mõlemad nokaudiga. :) Seekordne nokaut on vähemalt hea selles suhtes, et nina on sirge, saan kohe esmaspäevast trenni teha. Kuna peapõrutus oli ikkagi, siis pean poksimist jms natuke aega ikkagi vältima, mis läheb kokku minu plaanidega suvel rohkem BJJ'd teha. 28. juuni algab SUUR SUVELAAGER, kus ma võtan osa MMA võistlustiimi trennidest. Seal küll tulevad löögid ka maasvõitlusesse sisse, aga selle aja peale olen saanud juba 4 nädalat on väikest vaest pead taastada, nii et no worries.
Tulevikuplaanidest siis jälle nii palju -
1) Suvega kõhnaks poisiks.
2) Sooviksin ikkagi mingit jõudu säilitada ning plahvatust arendada, nii et tõukamise ning rebimisega sooviks algust teha, mis on selle aasta algusest ootele jäänud.
3) Võimalusel natuke julgemat poksisparri mahaviimistega. Tunnen, et vahepeal jään ikka löökide kartuses mahaviimisega kaks klõksu hiljaks.
Kuna suvel vahepeal võistlusi ei ole (vähemalt esialgsete plaanide kohaselt), siis võib-olla järgmine postitus tuleb alles sügisel, kui ma just vahepeal laagrimuljeid ei jaga.
Aga! Praegu! Suvi! Luban endale natuke pärast-võistlusi-kooki, väike šokolaad, pisut kommi, et ikka magusavajadus saaks rahuldatud. Motivatsioon on ikkagi küllalt kõrge, nii et no quitting here, no sir. :)
Loodetavasti viimane võistlus, mille ma teen -77.1kg kategoorias, sest nüüd üritan hakata vaikselt liikuma 70.3 poole. Enne võistlusi olin igal hommikul kusagil 78-79 vahel, pigem seal 78.0-78.5 pooles. Esialgne plaan on juuni lõpuks olla hommikuti regulaarselt 77, juuli lõpuks 75, augusti lõpuks 73. Muidu on plaanis küll 2kg kuuga alla võtta, mis on imho täiesti reaalne variant, aga juunisse jätan vaid (umbes) kilo, sest ma pean esiteks toitumise paika loksutama ning...noh...lõpetamised ja sünnipäev ja jaanipäev ja lõpetamised ja. Rohkem kui üks võimalus ülesöömiseks.
Igatahes, jätkub võistlusjutt! Nagu öeldud, enne võistlusi olin kogu aeg pigem sinna 78.0-78.5 kanti. Tegin ikkagi väikse veelaadimise, juba veidi harjumuspärane, kõik hea.
Oh wait, ei olnud hea. Või noh. Korraks oli selline näopihk-olukord - kolmapäeva hommikul olin 78.0, kõik hea, kuid siis päeva jooksul sõin "märkamatult" (selline teadliku ignoreerimise olukord) omajagu soolast. Neljapäeva hommikul, kui peaks juba vaikselt kuivama hakkama, olin 79.0, keha vett täis. Jess. Rõve. Aga polnud midagi, kõik läks ilusasti alla, terve reedese päeva olin vahemikus 76.0-76.5. Ma jätkuvalt ei usalda oma kodukaalu, mis võib siia-sinna valetada pool kilo kahe järjestikuse kaalumise puhul.
Laupäevahommik-võistlushommik oli hea, sain endale lubada hommikusööki, natuke vett, kõik hea, tuju hea. Kaalumisel (koos kopsiku ning honey badgeri pükstega) olin 76.1, nii et võib öelda, et kaaluvõtmine läks VÄGA valutult, sest enesetunne oli hea, jõudu oli jnejnejne.
Jõuamegi matšideni! Enne võistluste algust tuli Ott (Liiga peakohtunik) pakkumisega turniiri teha, mis tundus sel hetkel hea ideena.
1. matš
3. C -77,1 (C-klassi turniir, poolfinaal) Anton Jemeljanov (Garant, Tallinn) vs Martin Orgusaar (Võimla, Tartu)
VÕITJA: Martin Orgusaar (Võimla, Tartu) kohtunike otsusega (ühehäälne)
Esimeseks vastaseks oli siis Anton Jemeljanov. Kuna tegu oli Garanti sportlasega, ei teinud gameplanis mingeid muutusi - maha ja taha, pole midagi.
Tegelikult läksid kõik kolm raundi küllaltki ühte moodi - alustasime, paar lööki vahetatud, mina läksin double legi, tema võttis giljotiini kinni/samal ajal läksin mina side'i, sealt edasi mounti. Ja põhimõtteliselt kolm raundi istusin mounts. Algusest peale oli mul idee, et kui ma ta maha saan, siis sealt püsti me enam ei tõuse. Selle tõttu julgesin veidi vähem käelukkudega jms riskida ka. Esimeses matšis sain päris korraliku triangli peale mountist, aga ta sai selle pealt püsti. No worries, pühkimine ja tagasi peale. Teistes raundides läks juba natuke kauem, et algul maha saada, aga polnud midagi. Siis juba julgesin higi ning väsimuse tõttu vähem riskida, otsisin pigem side choke'i ja americana'sid. Jällegi, mountist otsisin ka trianglit, aga kuna jalgu ei saanud lukku korralikult, siis ei hakanud minema ka. "Kahjuks" olin mountis ka nii kõrgel, et kehasse ei andnud ka väga hästi lüüa. Ühe löögi korral sihtisingi natuke liiga kõrgele, nätaki otse näkku (mis on C-klassis maas keelatud. The more you know.) Võitsin siis otsusega, hea tunne ikkagi, kuid oleks soovinud ikkagi alistust lõpetada. Oh well.
2. matš
10. C -77,1 (C-klassi turniir, finaal) Martin Orgusaar (Võimla, Tartu) vs Mario Vee (3D Treening, Tallinn)
VÕITJA: Mario Vee (3D Treening, Tallinn) nokaudiga (jalalöök pähe) I raundis (0:29)
Teine matš oli siis turniiri finaal. Jorgeniga arutasin - kuna midagi ei valutanud, tunne oli hea, väsimus väga kõva polnud (sel hetkel), siis võtsin matši vastu.
Mario näol on siis tegu kõva vasakukäelise lööjaga. Mulle endale meeldib rohkem otsida ühejalahaardeid (pea väljas), aga tavaliselt õnnestuvad rohkem kahejalahaarded. Mario puhul oli kindel, et kuna ma ei oskaks end nii sättida, et minna kahejalahaardesse, siis pean ühe jalaga mängima hakkama. Plaanides sai muudatusi tehtud ka distantsi hoidmise suhtes ning õige hetke ootamises - esimeses matšis tahtsin väga tühjast kohast vahepeal minna mahaviimisesse.
Nagu tulemusest näha, siis matš kestis küllaltki lühikest aega. Mario oli löömises minust üle, otsisin klintši, ei saanud seda. Oli korra väike pöidlaga silma saamine ka, aga esialgne ehmatus ja valu oli hullem. Kui arst üle hakkas vaatama, oli kõik juba okei.
Nii. Hakkasingi siis minema ühe jala järele, aga jällegi, kuna harjumuse jõud on tugev, siis läksin nii, et tahtsin panna pead paremakäelise suhtes väljapoole. Ehk siis vasakukäelise puhul tahtsin panna pead sissepoole. Vastane raamis pead, sai ilusasti eemale ning enne kui ma jõudsin selja sirgeks ajada, tuli jalg näole järele.
Potsti, pilt hästi korraks taskusse, selleks ajaks, kui ma selili kukkusin, oli pilt juba tagasi. Aga sellise uppilöömise puhul lõpetatakse amatöörides ikkagi asi ära. Igaks juhuks disclaimer - ma ei taha kuidagi väita, et kui poleks lõpetatud, siis oleksin püsti kohe hüpanud ja edasi lammutanud, eiei.
Pärast sai igatpidi matši arutatud. Vallo ütles, et Mario näol ongi minu jaoks kõige raskema vastasega tegu. Ja Marioga arutasime, et kui asi oleks maha ikka läinud, oleks võib-olla teistmoodi lõppenud. Aga praegu ei lõppenud. :) Natuke nüri tuju on ikka, esimest korda tulin võistlustele sooviga võita, mitte lihtsalt kogemust saada. Igatahes major respect vastasele, kes sai enda kahe nokaudi eest (esimese matši lõpetas põlvelöökidega kehasse) parima lõpetuse auhinna.
MMA amatöörrekord oli 1-1, nüüd 2-2.
Nüüd kaks kaotust, mõlemad nokaudiga. :) Seekordne nokaut on vähemalt hea selles suhtes, et nina on sirge, saan kohe esmaspäevast trenni teha. Kuna peapõrutus oli ikkagi, siis pean poksimist jms natuke aega ikkagi vältima, mis läheb kokku minu plaanidega suvel rohkem BJJ'd teha. 28. juuni algab SUUR SUVELAAGER, kus ma võtan osa MMA võistlustiimi trennidest. Seal küll tulevad löögid ka maasvõitlusesse sisse, aga selle aja peale olen saanud juba 4 nädalat on väikest vaest pead taastada, nii et no worries.
Tulevikuplaanidest siis jälle nii palju -
1) Suvega kõhnaks poisiks.
2) Sooviksin ikkagi mingit jõudu säilitada ning plahvatust arendada, nii et tõukamise ning rebimisega sooviks algust teha, mis on selle aasta algusest ootele jäänud.
3) Võimalusel natuke julgemat poksisparri mahaviimistega. Tunnen, et vahepeal jään ikka löökide kartuses mahaviimisega kaks klõksu hiljaks.
Kuna suvel vahepeal võistlusi ei ole (vähemalt esialgsete plaanide kohaselt), siis võib-olla järgmine postitus tuleb alles sügisel, kui ma just vahepeal laagrimuljeid ei jaga.
Aga! Praegu! Suvi! Luban endale natuke pärast-võistlusi-kooki, väike šokolaad, pisut kommi, et ikka magusavajadus saaks rahuldatud. Motivatsioon on ikkagi küllalt kõrge, nii et no quitting here, no sir. :)
Sunday, May 12, 2013
Raju, SGL ja BJJ meistrikad....AND BEYOND (ehk tulevikuplaanid.)
Viimasest postitusest on taaskord omajagu aega möödas, kuid vahepeal olen natuke asjalik ka olnud. Nagu pealkirjastki võib lugeda, on olnud kolm võistlust, mida saab nüüd ükshaaval lahkama hakata.
SLT Raju 11 (20. aprill @ Tallinn)
Ei, Rajul ma ise seekord ei võistelnud. Minu tagasihoidlik roll piirdus seekord amatööride nurgameeskonnas olemisega ning õhtuste Võimla kangelaste käte teipimisega-soojendamisega. Kuna üritusest on juba tükk aega möödas, ei ole kahjuks nõnda mingeid vürtsikaid-põnevaid detaile välja tuua.
Siiski-siiski - nurgameeskonnas olemine on vägev pinge. Samuti on kohutavalt raske (vähemalt praegu veel, küll kogemus õpetab) formuleerida enda mõte arusaadavaks, lihtsaks lauseks ning edastada see sportlasele enne, kui olukord kardinaalselt muutub. Olukorra adekvaatne hindamine on ka loodetavasti midagi sellist, mis kogemusega tuleb.
Õhtuse ürituse kohta - ma ise kahjuks paljusid matše ei näinud (vähemalt täies pikkuses), aga Jorgen Matsi fännisektor oli parim, if I may say so myself. :)
SGL I etapp (27. aprill @ Tallinn)
Nii, ise võistlesin, järelikult on rohkem meeles, rohkem subjektiivset juttu. Kuna olen viimasel ajal paksuks poisiks hakanud, siis tegin imepisikese veelaadimise, et saada kaalu täpselt paika. Võistlesin -77kg, tulemuseks 76.9 võistlusürbiga (rashguard, Honey Badgeri püksid ning kopsik).
SGL-i formaat on veidi teistsugune - 4 minutit, punkte pole, kui tuleb sub = võit, kui ei tule = viik. + toeholdid on lubatud. Leidsin, et veidi harjumatu minu jaoks, kuna ma ise olen selline laisik, otsin alistust alles siis, kui see mulle end pakub jne ning jalalukkudega pole väga sina-sõber. Eriti toeholdidega. Kartsin just, et oskan jätta jala kuidagi nii ripakile, et toehold tuleb märkamatult.
Matšidest siis - 1 viik, 3 kaotust.
Viigi puhul domineerisin asendite poolest, kuid mingit alistuse võimalust ei näinud, kahjuks ei julgenud riskida ka.
Kaotustest: Üks kaotus tuli RNC'ga (shout out to Imelik, yo!), üks toeholdiga (nagu kartsin) ning viimane matš oli 15-sekundiline calf slicer (a la Sean Roberts). Fun fact - viimane matš oleks olnud ajalimiidita. Lol.
Nii, mis õppetunnid võtsin sellest võistlusest kaasa?
1) Kui punkte pole, peaksin rohkem riskima alistuste poolest. See ei tähenda, et ma hakkan igalt poolt muhvima, otsima igat väiksematki õlekõrt (või noh. Kõri või kätt.), kuid ootan-otsin strateegia ei funka, eriti sellises formaadis.
2) Kuradi jalalukud. Defense-defense-defense.
Eesti Meistrivõistlused BJJ's (11. mai @ Tartu)
Kuna jätkuvalt olen paks poiss, siis tegin midagi vägevat. Võistlesin -82.3kg kategoorias (ehk ilma kimonota võisin kaaluda ~80kg). Teine variant oleks olnud võistelda -76kg, ehk ilma kimonota ~74kg, aga kuna praegu kaalun keskmiselt 79 kilo, siis see oleks natuke ränk olnud. Mingit veelaadimist ei teinud, viimasel nädalal sõin, mida tahtsin, jälgisin lihtsalt, et midagi liiga palju ei saaks. Reedel olin veel tähelepanelikum, nii igaks juhuks. Kuid tuju oli hea, enesetunne hea, kõik hea. Tulemuseks 80.0 koos kimonoga.
Matšidest - Õnnikule kaotasin kiire RNCga. Päriselt, selle kohta pole mul midagi muud öelda kui good job, mate! Pullisin guardi, möödus nagu naksti, keerasin turtlisse, selle pealt selg kätte, RNC, 30 sekundit, asi ants. Puhas töö.
Kristjan Mäe matš - suts püsti, tema poolt randmeluku üritus, istusin kaitsesse, hakkasin alt mängima. Tekkis isegi üks korralikum pühkimise üritus, mille pealt läksime tagasi püsti. Istusin uuesti kaitsesse, kuid olin tort, peaaegu lasin selle pealt ära mööduda. Tulemuseks kaotus kraekägistusega.
Markoga pullisin ka guardi (kas keegi on sel hetkel juba üllatunud, et ma istusin kaitsesse?). Jällegi, töötasin alt, kuid lasin põlvedest ennast liialt kontrollida. Aeglaselt reageerisin, tekkis raskusi. Üks scissor sweepi katse oli ka, kuid ei saanud peale. Jätkasin alt mängimist, lõpuks sain hea varrukahaarde ning teise käega jala alla. Mis ikka, puus üles, käe järele. Võit käelukuga.
Steni matš (absoluudis) oli ka selline...silmiavav (more on that later). Natuke olime püsti, ma ei saanud häid haardeid. Kuid niipea, kui mingid haarded olid peal - kaitsesse istumine. Jällegi, alt mängimine, pühkimised, mount jne. Tegin ka kaks käelukukatset, mille pealt sai Sten ülespoole. Esimene käelukk oli tugevam, kuid üritades seda lõpetada, sain aru, et ilma kopsikuta on ikka VÄGA, VÄGA halb lõpetada käelukku. Ausalt. Teine katse läks ka selle nahka, kuna...noh. Ai. Igatahes, sain tagasi peale, läksin korra laisaks ning Sten sai jala alla. Pühkis, sai Achilleuse kätte. Tunnistan, siin läksin enda strateegiaga täiesti võssa - kuna tundsin, et see haare pole kõige paremini peal, ootasin, et Sten hakkaks haaret kohendama või laseks haarde lahti ja hakkaks peale tulema. Selle asemel muutis ta veidi nurka ning sai kohe korraliku surve peale. Kaotus Achilleusega. Kiitused Stenile, kogu aeg töötas, kuni tulemus oli käes.
Unustasin ka mainida, et tegin debüüdi ka kohtunikuna. Fui, kui pingeline. Mõtte peaks kiiremini tööle saama. That is all.
Nii, mida sellest võistlusest õppisin:
1) Paks poiss on nõme olla. Hakkan jälle kaalulangetuse nimel tegutsema, eesmärk on saada 73-74 peale (ehk siis ~5kg oleks vaja alla saada). Mis ikka, pikk suvi on ees.
Mulle tugevad kaaluvõtmised ei meeldi, praegu olen kogu aeg üritanud piirduda 2-3kg võtmisega. See on selline piir, kus tunnen, et tuju on hea, motivatsioon on laes ning sooritus ei lange. 73-74 oleks hea, sest siis saaksin võistelda kimonoga vabalt -76kg's ning MMA's õnnestuks vabalt võtta -70.3kg peale. Teistel lukumaadlusvõistlustel on -71kg kategooria ka täiesti teostatav sel juhul.
2) Pean hakkama enda suhtumist võistlusmatšide ajal muutma. Liiga palju on selliseid "I was winning until I lost"-olukordi. Nende asemel võiks olla "I was winning until I won." Hetkel tunnen, et kui ma saan mingi edu või mugava olukorra kätte, siis lasen end lõdvaks ning selle tõttu annan vastasele võimaluse. Ei tohiks nii olla.
3) Rohkem jitsi! Sellest ajast, kui ma hakkasin rohkem poksima (ehk siis umbes eelmise suve keskpaik), tunnen, et minu BJJ-areng on aeglustunud. Ei ole sellega rahul, BJJ on ikka inu põhiline, peamine, lemmikuim ala ning pean hakkama korralikumalt seda arendama. Ärge nüüd valesti mõistke, poks (ja ka maadlus, kuid seda annab rohkem jitsiga siduda) on ikkagi väga vinge ning seal tunnen ka head arengut, kuid mulle meeldib rohkem kägistada.
4) Strateegia peab muutuma - kui praegu mulle meeldib oodata, et vastane teeks mingi olukorra, mida ma saan ära kasutada (SGLi segmendis mainisin ka seda), siis nüüd peaksin hakkama rohkem ise selle nimel tegutsema, et neid olukordi tekiks. Rohkem survet, rohkem kontrolli, rohkem riivimist.
5) Kuradi jalalukud. Defense-defense-defense. (vol 2)
Tulevikuplaanid
Nii, mis siis edasi?
Järgmine nädalavahetus (18. mai) on Viljandis Küllo Kõivu mälestusvõistlused vabamaadluses. Alguses olin kindlam, et tahan sealt osa võtta, kuid aprilli lõpus maadluse käigus sain väikse õlatrauma paremale. Poksida saan (kui jätta paremhaagid kõrvale), jitsi saan teha, kuid maadluses annab althaakide trügimine juba tunda. Kõige hullem on siis, kui keegi sprawlib peale ning tuleb selline veidi kiirem õlaliigese fleksioon. Püha püss, õudne. Õudne. Siiski, registreerumine on reedeni, vaatan, kuidas õlg lubab. Sellega seoses hakkasin ka lõpuks ise tegema harjutuse rotaatormansetile ning ülaseljale - plaan, mis mul oli juba ammu, kuid alati jäi motivatsiooni/viitsimise taha kinni.
1. juunil toimub Tallinnas 3D Liiga 11, kus plaanin ka kindlasti osa võtta. Praegu veel osalen -77.1kg kategoorias, ei tunne, et suudaksin (või tahaksin) umbes poole kuuga 9kg alla tõmmata. :) Game plan on arvatavasti sama, mis ikka - maha&taha.
Suvi saab olema BJJne. Lisaks enda maasvõitlustreeningutele toimub ka suvine maasvõitluse baaskursus, mida hakkan andma koos Marko abiga.
28. juuni - 6. juuli toimub Suur Eesti MMA / BJJ suvelaager 2013, kus plaanin teha jällegi maasvõitlust suuremates kogustes.
6. - 9. august toimub Tallinnas SBG Euro Summer Camp 2013, kust plaanin jällegi osa võtta.
Long story short - mulle ei meeldi, et ma ei arene BJJ's nõndamoodi, nagu tahaksin. Lahendus - rohkem BJJ'd!
Täna aga veel puhkan natuke võistlustest, mossitan oma mossitamised ära ning siis homme tagasi vana rutiini peale. :)
SLT Raju 11 (20. aprill @ Tallinn)
Ei, Rajul ma ise seekord ei võistelnud. Minu tagasihoidlik roll piirdus seekord amatööride nurgameeskonnas olemisega ning õhtuste Võimla kangelaste käte teipimisega-soojendamisega. Kuna üritusest on juba tükk aega möödas, ei ole kahjuks nõnda mingeid vürtsikaid-põnevaid detaile välja tuua.
Siiski-siiski - nurgameeskonnas olemine on vägev pinge. Samuti on kohutavalt raske (vähemalt praegu veel, küll kogemus õpetab) formuleerida enda mõte arusaadavaks, lihtsaks lauseks ning edastada see sportlasele enne, kui olukord kardinaalselt muutub. Olukorra adekvaatne hindamine on ka loodetavasti midagi sellist, mis kogemusega tuleb.
Õhtuse ürituse kohta - ma ise kahjuks paljusid matše ei näinud (vähemalt täies pikkuses), aga Jorgen Matsi fännisektor oli parim, if I may say so myself. :)
SGL I etapp (27. aprill @ Tallinn)
Nii, ise võistlesin, järelikult on rohkem meeles, rohkem subjektiivset juttu. Kuna olen viimasel ajal paksuks poisiks hakanud, siis tegin imepisikese veelaadimise, et saada kaalu täpselt paika. Võistlesin -77kg, tulemuseks 76.9 võistlusürbiga (rashguard, Honey Badgeri püksid ning kopsik).
SGL-i formaat on veidi teistsugune - 4 minutit, punkte pole, kui tuleb sub = võit, kui ei tule = viik. + toeholdid on lubatud. Leidsin, et veidi harjumatu minu jaoks, kuna ma ise olen selline laisik, otsin alistust alles siis, kui see mulle end pakub jne ning jalalukkudega pole väga sina-sõber. Eriti toeholdidega. Kartsin just, et oskan jätta jala kuidagi nii ripakile, et toehold tuleb märkamatult.
Matšidest siis - 1 viik, 3 kaotust.
Viigi puhul domineerisin asendite poolest, kuid mingit alistuse võimalust ei näinud, kahjuks ei julgenud riskida ka.
Kaotustest: Üks kaotus tuli RNC'ga (shout out to Imelik, yo!), üks toeholdiga (nagu kartsin) ning viimane matš oli 15-sekundiline calf slicer (a la Sean Roberts). Fun fact - viimane matš oleks olnud ajalimiidita. Lol.
Nii, mis õppetunnid võtsin sellest võistlusest kaasa?
1) Kui punkte pole, peaksin rohkem riskima alistuste poolest. See ei tähenda, et ma hakkan igalt poolt muhvima, otsima igat väiksematki õlekõrt (või noh. Kõri või kätt.), kuid ootan-otsin strateegia ei funka, eriti sellises formaadis.
2) Kuradi jalalukud. Defense-defense-defense.
Eesti Meistrivõistlused BJJ's (11. mai @ Tartu)
Kuna jätkuvalt olen paks poiss, siis tegin midagi vägevat. Võistlesin -82.3kg kategoorias (ehk ilma kimonota võisin kaaluda ~80kg). Teine variant oleks olnud võistelda -76kg, ehk ilma kimonota ~74kg, aga kuna praegu kaalun keskmiselt 79 kilo, siis see oleks natuke ränk olnud. Mingit veelaadimist ei teinud, viimasel nädalal sõin, mida tahtsin, jälgisin lihtsalt, et midagi liiga palju ei saaks. Reedel olin veel tähelepanelikum, nii igaks juhuks. Kuid tuju oli hea, enesetunne hea, kõik hea. Tulemuseks 80.0 koos kimonoga.
Matšidest - Õnnikule kaotasin kiire RNCga. Päriselt, selle kohta pole mul midagi muud öelda kui good job, mate! Pullisin guardi, möödus nagu naksti, keerasin turtlisse, selle pealt selg kätte, RNC, 30 sekundit, asi ants. Puhas töö.
Kristjan Mäe matš - suts püsti, tema poolt randmeluku üritus, istusin kaitsesse, hakkasin alt mängima. Tekkis isegi üks korralikum pühkimise üritus, mille pealt läksime tagasi püsti. Istusin uuesti kaitsesse, kuid olin tort, peaaegu lasin selle pealt ära mööduda. Tulemuseks kaotus kraekägistusega.
Markoga pullisin ka guardi (kas keegi on sel hetkel juba üllatunud, et ma istusin kaitsesse?). Jällegi, töötasin alt, kuid lasin põlvedest ennast liialt kontrollida. Aeglaselt reageerisin, tekkis raskusi. Üks scissor sweepi katse oli ka, kuid ei saanud peale. Jätkasin alt mängimist, lõpuks sain hea varrukahaarde ning teise käega jala alla. Mis ikka, puus üles, käe järele. Võit käelukuga.
Steni matš (absoluudis) oli ka selline...silmiavav (more on that later). Natuke olime püsti, ma ei saanud häid haardeid. Kuid niipea, kui mingid haarded olid peal - kaitsesse istumine. Jällegi, alt mängimine, pühkimised, mount jne. Tegin ka kaks käelukukatset, mille pealt sai Sten ülespoole. Esimene käelukk oli tugevam, kuid üritades seda lõpetada, sain aru, et ilma kopsikuta on ikka VÄGA, VÄGA halb lõpetada käelukku. Ausalt. Teine katse läks ka selle nahka, kuna...noh. Ai. Igatahes, sain tagasi peale, läksin korra laisaks ning Sten sai jala alla. Pühkis, sai Achilleuse kätte. Tunnistan, siin läksin enda strateegiaga täiesti võssa - kuna tundsin, et see haare pole kõige paremini peal, ootasin, et Sten hakkaks haaret kohendama või laseks haarde lahti ja hakkaks peale tulema. Selle asemel muutis ta veidi nurka ning sai kohe korraliku surve peale. Kaotus Achilleusega. Kiitused Stenile, kogu aeg töötas, kuni tulemus oli käes.
Unustasin ka mainida, et tegin debüüdi ka kohtunikuna. Fui, kui pingeline. Mõtte peaks kiiremini tööle saama. That is all.
Nii, mida sellest võistlusest õppisin:
1) Paks poiss on nõme olla. Hakkan jälle kaalulangetuse nimel tegutsema, eesmärk on saada 73-74 peale (ehk siis ~5kg oleks vaja alla saada). Mis ikka, pikk suvi on ees.
Mulle tugevad kaaluvõtmised ei meeldi, praegu olen kogu aeg üritanud piirduda 2-3kg võtmisega. See on selline piir, kus tunnen, et tuju on hea, motivatsioon on laes ning sooritus ei lange. 73-74 oleks hea, sest siis saaksin võistelda kimonoga vabalt -76kg's ning MMA's õnnestuks vabalt võtta -70.3kg peale. Teistel lukumaadlusvõistlustel on -71kg kategooria ka täiesti teostatav sel juhul.
2) Pean hakkama enda suhtumist võistlusmatšide ajal muutma. Liiga palju on selliseid "I was winning until I lost"-olukordi. Nende asemel võiks olla "I was winning until I won." Hetkel tunnen, et kui ma saan mingi edu või mugava olukorra kätte, siis lasen end lõdvaks ning selle tõttu annan vastasele võimaluse. Ei tohiks nii olla.
3) Rohkem jitsi! Sellest ajast, kui ma hakkasin rohkem poksima (ehk siis umbes eelmise suve keskpaik), tunnen, et minu BJJ-areng on aeglustunud. Ei ole sellega rahul, BJJ on ikka inu põhiline, peamine, lemmikuim ala ning pean hakkama korralikumalt seda arendama. Ärge nüüd valesti mõistke, poks (ja ka maadlus, kuid seda annab rohkem jitsiga siduda) on ikkagi väga vinge ning seal tunnen ka head arengut, kuid mulle meeldib rohkem kägistada.
4) Strateegia peab muutuma - kui praegu mulle meeldib oodata, et vastane teeks mingi olukorra, mida ma saan ära kasutada (SGLi segmendis mainisin ka seda), siis nüüd peaksin hakkama rohkem ise selle nimel tegutsema, et neid olukordi tekiks. Rohkem survet, rohkem kontrolli, rohkem riivimist.
5) Kuradi jalalukud. Defense-defense-defense. (vol 2)
Tulevikuplaanid
Nii, mis siis edasi?
Järgmine nädalavahetus (18. mai) on Viljandis Küllo Kõivu mälestusvõistlused vabamaadluses. Alguses olin kindlam, et tahan sealt osa võtta, kuid aprilli lõpus maadluse käigus sain väikse õlatrauma paremale. Poksida saan (kui jätta paremhaagid kõrvale), jitsi saan teha, kuid maadluses annab althaakide trügimine juba tunda. Kõige hullem on siis, kui keegi sprawlib peale ning tuleb selline veidi kiirem õlaliigese fleksioon. Püha püss, õudne. Õudne. Siiski, registreerumine on reedeni, vaatan, kuidas õlg lubab. Sellega seoses hakkasin ka lõpuks ise tegema harjutuse rotaatormansetile ning ülaseljale - plaan, mis mul oli juba ammu, kuid alati jäi motivatsiooni/viitsimise taha kinni.
1. juunil toimub Tallinnas 3D Liiga 11, kus plaanin ka kindlasti osa võtta. Praegu veel osalen -77.1kg kategoorias, ei tunne, et suudaksin (või tahaksin) umbes poole kuuga 9kg alla tõmmata. :) Game plan on arvatavasti sama, mis ikka - maha&taha.
Suvi saab olema BJJne. Lisaks enda maasvõitlustreeningutele toimub ka suvine maasvõitluse baaskursus, mida hakkan andma koos Marko abiga.
28. juuni - 6. juuli toimub Suur Eesti MMA / BJJ suvelaager 2013, kus plaanin teha jällegi maasvõitlust suuremates kogustes.
6. - 9. august toimub Tallinnas SBG Euro Summer Camp 2013, kust plaanin jällegi osa võtta.
Long story short - mulle ei meeldi, et ma ei arene BJJ's nõndamoodi, nagu tahaksin. Lahendus - rohkem BJJ'd!
Täna aga veel puhkan natuke võistlustest, mossitan oma mossitamised ära ning siis homme tagasi vana rutiini peale. :)
Sunday, February 24, 2013
0-1? More like 1-1. Ehk "14km Narva poole."
Woo!
Uus võistlus, uus postitus!
Tekkis plaan minna 3D Liigale.
Jep. MMA. Pärast Raju oli motivatsiooniga omajagu probleeme, aga 0-1 on ikkagi 0-1. Pidi parandama asja.
Kuna kaal läks vahepeal päris kõrgeks (as in 80kg kõrgeks), oli algul mõte, et lähen welterweighti, ehk siis -77.1kg. Et noh. Jõukava ja food is tasty ja.
Siis tuli Jorgen ning kuu enne võistlust moosis ikka ära, et why not 70. Mõeldud-tehtud! 1500kcal päevas režiimi peale (mis oli üllatavalt okei isegi, kui vahepeal sai lubada 2000kcal päevi). Kaal langes, trenni sai tehtud. Peamiselt keskendusin poksile ning maadlusele. Make no mistake, minu plaan on alati maha&taha, kuid peab olema kindel, et 1) ma saan võitluse maha ning 2) mind ei lööda püsti auti.
Fast forward, umbes poolteist nädalat enne võistlusi tuli ikka plaan, et lähen 77'sse, kuna muidu on kergekaalus väga palju Võimla poisse ning Võimla vs Võimla matš ei ahvatle väga. Kuna sel hetkel olin õhtul trenniriietega 75.5kg, siis see poleks mingi väga hull kaaluerinevus ka kergekeskkaalus, nii et mõeldud-tehtud. Sain võistlustele eelneva nädala süüa-juua, mida tahtsin. Täiesti muretu olek.
Üldse sai hoopis teistsugust lähenemist katsetada. Kui muidu põen võistluste pärast VÄGA palju, siis seekord ei pidanud muretsema kaalu pärast, kaotuse pärast (sest noh, nokki on juba löödud, pole see midagi nii hull), millegi pärast. Vägagi tšill oli olla. Võistlustele eelneval õhtul veetsin Kristeliga aega (kes tuli tagasi, megayay!), sõin šokolaadi, all in all good spirits. Ühest äärmusest teise.
So, fight night! ...or day.
Kaalusin 75.9 koos kopsiku, mustade liiparitega ning lühikeste pükstega (soojenduseks). Selja taga oli kerge hommikusöök, vedelikku, kõike.
Vastane - Pavel Novikov (SK Dvigatel)
Plaan jäi samaks - maha&taha.
Alguses oli küllaltki rahulik olla, kuid klubikaaslaste matše vaadates ning kaasa elades tõmbas lõpuks närvi sisse ning adreka kergelt käima. Lisaks häiris kerge seljavalu, mis võis tuleneda pikast autosõidust. See polnud midagi hullu, kuid sellisel hetkel oleks tahtnud olla täiesti vigadeta-probleemideta.
FIGHT! Kuna praegu on ikka kõik kergelt blurry, kirjutan nii, nagu mul meeles on. Kui tuleb video, üritan seda kuidagi jagada või vähemalt selle põhjal parandusi teha.
Kindaid sai puudutatud. Vastase esimene löök oli vasak high kick, mida nägin küllaltki hästi tulemas. Kerge hüpe välja, tagasi sisse. Vastane ei pööranud kohe tagasi, oli seljaga minu poole. Jackpot. Kohe kehahaardesse, viisin asja kuidagi maha. Blurryblurblur, rabelemine, vist üritasin mingit lukku, jäin alla kääridesse, vist üritasin veel midagi, sai tagasi püsti. Tulin ka. Minu poolt jab, inside low kick, järgmisena mäletan, et tema vasak jalg oli minu käes. Ühejalahaare = parim haare, asi läks tagasi maha. Jorgen karjus nurgast midagi jiujitsu kohta, mingi väike klõks käis vist peas ära, et kuule, siin ma oskan ju midagi. Peamiselt olin mountis, vahepeal tekkisid mõned rabelemisolukorrad. Ühel hetkel oli küllaltki sügav armbar peal, kuid ei saanud ära lõpetada. Siiski, sattusin tagasi mounti, läksin küljeltkägistusse. Kuulsin korinaid, paar lööki õla pihta, võis olla ka patsutus. Lasin survet natuke vähemaks. Kohtunik ei astunud vahele. Mis ikka, surve tagasi peale, vastase poolt veidi kõvemad löögid? Patsutused? Igatahes kohtunik astus vahele. Minu võit.
Küljeltkägistus, I raund 2.14.
Emotsioonid võtsid pärast matši veidi võimust, lärmasin pisut. Aga hea tuju oli. Eriti selle tõttu, et pääsesin 0 damage'iga. Lisaks, kui blurry kõik lõpuks oli? Ma pidin küsima, mitmendas raundis ma alistuse tegin.
All in all, jäin enda esitusega rahule. Sakuraba spirit flowed through me! Nüüd Rajule, aga sinna küll 70'sse. Kaks kuud on aega kaalu rahulikult alla saada ning tunnen, et weight cut oleks täiesti tehtav. Praegu luban küll endale paar päeva (veel) lõdvemat söömist, nautimist.
Kuigi pean tunnistama, pole päris kindel, et ma pääsesin ilma kahjustusteta. Kui pärast pidin Steni viima bussijaama, sattusin oma (muidu tavaliselt eepilise) suunatajuga ning GPSiga Tallinnast 14km välja Narva poole. Ma ei tea. Somehow. Aga pole muret! Sten jõudis bussile, meie jõudsime Mäkki!
Nüüd Rajule, majaga tegelema, also some promises were made.
P.S. Shoutout seltskonnale, kellega sai tagasi sõidetud. Vägagi vinge sõit oli.
Uus võistlus, uus postitus!
Tekkis plaan minna 3D Liigale.
Jep. MMA. Pärast Raju oli motivatsiooniga omajagu probleeme, aga 0-1 on ikkagi 0-1. Pidi parandama asja.
Kuna kaal läks vahepeal päris kõrgeks (as in 80kg kõrgeks), oli algul mõte, et lähen welterweighti, ehk siis -77.1kg. Et noh. Jõukava ja food is tasty ja.
Siis tuli Jorgen ning kuu enne võistlust moosis ikka ära, et why not 70. Mõeldud-tehtud! 1500kcal päevas režiimi peale (mis oli üllatavalt okei isegi, kui vahepeal sai lubada 2000kcal päevi). Kaal langes, trenni sai tehtud. Peamiselt keskendusin poksile ning maadlusele. Make no mistake, minu plaan on alati maha&taha, kuid peab olema kindel, et 1) ma saan võitluse maha ning 2) mind ei lööda püsti auti.
Fast forward, umbes poolteist nädalat enne võistlusi tuli ikka plaan, et lähen 77'sse, kuna muidu on kergekaalus väga palju Võimla poisse ning Võimla vs Võimla matš ei ahvatle väga. Kuna sel hetkel olin õhtul trenniriietega 75.5kg, siis see poleks mingi väga hull kaaluerinevus ka kergekeskkaalus, nii et mõeldud-tehtud. Sain võistlustele eelneva nädala süüa-juua, mida tahtsin. Täiesti muretu olek.
Üldse sai hoopis teistsugust lähenemist katsetada. Kui muidu põen võistluste pärast VÄGA palju, siis seekord ei pidanud muretsema kaalu pärast, kaotuse pärast (sest noh, nokki on juba löödud, pole see midagi nii hull), millegi pärast. Vägagi tšill oli olla. Võistlustele eelneval õhtul veetsin Kristeliga aega (kes tuli tagasi, megayay!), sõin šokolaadi, all in all good spirits. Ühest äärmusest teise.
So, fight night! ...or day.
Kaalusin 75.9 koos kopsiku, mustade liiparitega ning lühikeste pükstega (soojenduseks). Selja taga oli kerge hommikusöök, vedelikku, kõike.
Vastane - Pavel Novikov (SK Dvigatel)
Plaan jäi samaks - maha&taha.
Alguses oli küllaltki rahulik olla, kuid klubikaaslaste matše vaadates ning kaasa elades tõmbas lõpuks närvi sisse ning adreka kergelt käima. Lisaks häiris kerge seljavalu, mis võis tuleneda pikast autosõidust. See polnud midagi hullu, kuid sellisel hetkel oleks tahtnud olla täiesti vigadeta-probleemideta.
FIGHT! Kuna praegu on ikka kõik kergelt blurry, kirjutan nii, nagu mul meeles on. Kui tuleb video, üritan seda kuidagi jagada või vähemalt selle põhjal parandusi teha.
Kindaid sai puudutatud. Vastase esimene löök oli vasak high kick, mida nägin küllaltki hästi tulemas. Kerge hüpe välja, tagasi sisse. Vastane ei pööranud kohe tagasi, oli seljaga minu poole. Jackpot. Kohe kehahaardesse, viisin asja kuidagi maha. Blurryblurblur, rabelemine, vist üritasin mingit lukku, jäin alla kääridesse, vist üritasin veel midagi, sai tagasi püsti. Tulin ka. Minu poolt jab, inside low kick, järgmisena mäletan, et tema vasak jalg oli minu käes. Ühejalahaare = parim haare, asi läks tagasi maha. Jorgen karjus nurgast midagi jiujitsu kohta, mingi väike klõks käis vist peas ära, et kuule, siin ma oskan ju midagi. Peamiselt olin mountis, vahepeal tekkisid mõned rabelemisolukorrad. Ühel hetkel oli küllaltki sügav armbar peal, kuid ei saanud ära lõpetada. Siiski, sattusin tagasi mounti, läksin küljeltkägistusse. Kuulsin korinaid, paar lööki õla pihta, võis olla ka patsutus. Lasin survet natuke vähemaks. Kohtunik ei astunud vahele. Mis ikka, surve tagasi peale, vastase poolt veidi kõvemad löögid? Patsutused? Igatahes kohtunik astus vahele. Minu võit.
Küljeltkägistus, I raund 2.14.
Emotsioonid võtsid pärast matši veidi võimust, lärmasin pisut. Aga hea tuju oli. Eriti selle tõttu, et pääsesin 0 damage'iga. Lisaks, kui blurry kõik lõpuks oli? Ma pidin küsima, mitmendas raundis ma alistuse tegin.
All in all, jäin enda esitusega rahule. Sakuraba spirit flowed through me! Nüüd Rajule, aga sinna küll 70'sse. Kaks kuud on aega kaalu rahulikult alla saada ning tunnen, et weight cut oleks täiesti tehtav. Praegu luban küll endale paar päeva (veel) lõdvemat söömist, nautimist.
Kuigi pean tunnistama, pole päris kindel, et ma pääsesin ilma kahjustusteta. Kui pärast pidin Steni viima bussijaama, sattusin oma (muidu tavaliselt eepilise) suunatajuga ning GPSiga Tallinnast 14km välja Narva poole. Ma ei tea. Somehow. Aga pole muret! Sten jõudis bussile, meie jõudsime Mäkki!
Nüüd Rajule, majaga tegelema, also some promises were made.
P.S. Shoutout seltskonnale, kellega sai tagasi sõidetud. Vägagi vinge sõit oli.
Saturday, October 27, 2012
Quick recap
Nii! Kiire recap...amm. Juulist saati.
Wow.
Ma kirjutan ikka harva.
Mis siis vahepeal on toimunud? Tööl olen käinud! Jap, Põlva haiglas sujub kõik ilusasti, täitsa vinge on. :) Kogu see vahepealne periood ongi pmst töö- ja trennitähe all kulgenud. 4 päeva nädalas täiesti tuima rabelemist, siis 3 päeva puhkust. Kus on ka ikka suts rabelemist.
Aga võtame kronoloogilises järjekorras võistlused ette, sest tegu on (vähemalt tundub nii) ikka trenni- ja võistlusblogiga.
Plaanis oli minna augusti lõpus NLO'le Soome, Jyväskylla, aga kahjuks suutsin juuli lõpus vasaku MCLi endal välja venitada, mille tõttu ei saanud minna võistlema. Kõike sai enam-vähem teha, aga kui alt side'ist on valus põlve vahele tuua, on küll kellad.
Mis ikka, kuna plaanis oli kolmest võistlusest (NLO, no-gi Finnish Open ja Raju) võtta osa kahest, siis polnud midagi - nogi FO ja Raju it is.
Nogi FO oli mu esimene võistlus sinistes vöödes. Kaalukategooria 73.5, riietega kaalusin 71.7. Hommikusöök söödud, hea hüdreeritud olla, tuju hea, etc. Kahjuks kaotasin esimeses ringis enda kaalu võitjale Achilleusega. Matš ise (off the top of my head) - püsti, üritasin korralikke haardeid saada, mahaviimist saada. Selle aja peale pullis ise guardi, läks kohe jala järele. Minul tekkis väike segadus knee reapingu suhtes, kohtunik lasi edasi teha (pärast tuli välja, et mina olin lihtsalt pisut valesti aru saanud, oh well). Põgenesin ühest Achilleusest ära, aga teise katse ajal tegin veidi valesti - üritasin mõlema käega vabaneda blokeerivast jalast, kuigi ühe käega oleks pidanud ka haardega võitlema. Noh. Pole midagi.
Nii.
Ja nüüd!
Raju X!
Kuigi see pole mingi uudis enam, sest kõik, kes seda blogi loevad, teavad, mis juhtus.
3. raundis KO kaotus, lol.
Ei saanud enda maadlust käima, pole midagi teha. Kolmandas raundis tundsin, et jab hakkab kohta leidma, aga obviously liiga hilja, kütusepaak nullis, lõpus käed all, paremhaak, KO (rohkem knockdown, jalad tõmbas alt ära, aga teadvusekaotust polnud, aga amatöörides arusaadav peatamine, no arguments from me there.) Veidi aega oli veidi halb olla, aga üllatav pingelangus oli. Pärast ~3-kuulist võistlusrežiimi võis lõpuks lõdvaks lasta. Kaal (koos veelaadimise ja kõigega) 69.5. Oleks saanud ka madalamale, kuna ma reedel juba iga tund sain midagi väikest endale lubada. Ehk siis 65's/featherweightis võistlemine polegi nii võimatu?
Samuti oli tulemuseks kõverakslöödud nina. Ärge muretsege, neiud, tagasi paika murtud, nina sirge, I'm still a handsome devil. Kuid sellele lisaks olen praegu sellisel veidi kergemal treeningrežiimil. Also, "seefood diet". I see food, I eat it.
Kergem treeningrežiim - praeguseni kergelt lapasid. Nüüd järgmisest nädalast hakkan jõukavaga pihta ning nädala lõpus hakkan kergelt leborullima. Löökidega sparri saan teha võib-olla alles detsembris. Selle tõttu arvan, et järgmine võistlus on kas mõni kevadine lukumaadluse/BJJ võistlus või siis 3D Liiga veebruaris/Raju 11 aprillis.
Kui nina poleks ära väänatud, siis oleks täna ise osalenud 3D Rullil. Selle asemel olin hoopis baaskursuslastel nurgamehe rollis. :) Küllaltki uudne ja huvitav - peast käis läbi 100 mõtet, mida tahaks karjuda, siis pidin need tegema selgeks ning arusaadavaks, lühidalt edastatavaks. Närvipinge oli ka teist masti, võrreldes selle tundega, mis tekib matil olles. Long story short, ma karjusin väga palju "RAAMID! SHRIMP! MINE PEALE!" :D Asja tegi muidugi oluliselt lihtsamaks väga, VÄGA tublid baaskursuslased. Ma olen tõesti vägagi positiivselt üllatunud, KUI tublid nad kõik ikka olid!
Nüüd tulevikuplaanid.
Nagu sai mainitud, ei võistle vist enne aasta lõppu. Üritan poksitehnika korda saada, kergelt rullida, ei tahaks kuidagi mingeid uusi vigastusi saada. Siiski, prioriteedid - maadlus, jõud, poks. Ehk siis maadlust hakkan ka suurtes kogustes tegema. Mis kasu on vingetest kägistustest, kui sa teist ei saa maha. 15 nädalaks on jõukava ka paigas, hakkan sellega tegelema. Ning poksi jaoks on mul Kaspar! :D
Ja kuigi osad on küsinud, et kas MMA's ikka võistlen veel pärast KO'd - muidugi! Ega järgmine kord hullemini minna ei saa! :D Ja 0-1 ei kõla üldse hea. No sir.
Wow.
Ma kirjutan ikka harva.
Mis siis vahepeal on toimunud? Tööl olen käinud! Jap, Põlva haiglas sujub kõik ilusasti, täitsa vinge on. :) Kogu see vahepealne periood ongi pmst töö- ja trennitähe all kulgenud. 4 päeva nädalas täiesti tuima rabelemist, siis 3 päeva puhkust. Kus on ka ikka suts rabelemist.
Aga võtame kronoloogilises järjekorras võistlused ette, sest tegu on (vähemalt tundub nii) ikka trenni- ja võistlusblogiga.
Plaanis oli minna augusti lõpus NLO'le Soome, Jyväskylla, aga kahjuks suutsin juuli lõpus vasaku MCLi endal välja venitada, mille tõttu ei saanud minna võistlema. Kõike sai enam-vähem teha, aga kui alt side'ist on valus põlve vahele tuua, on küll kellad.
Mis ikka, kuna plaanis oli kolmest võistlusest (NLO, no-gi Finnish Open ja Raju) võtta osa kahest, siis polnud midagi - nogi FO ja Raju it is.
Nogi FO oli mu esimene võistlus sinistes vöödes. Kaalukategooria 73.5, riietega kaalusin 71.7. Hommikusöök söödud, hea hüdreeritud olla, tuju hea, etc. Kahjuks kaotasin esimeses ringis enda kaalu võitjale Achilleusega. Matš ise (off the top of my head) - püsti, üritasin korralikke haardeid saada, mahaviimist saada. Selle aja peale pullis ise guardi, läks kohe jala järele. Minul tekkis väike segadus knee reapingu suhtes, kohtunik lasi edasi teha (pärast tuli välja, et mina olin lihtsalt pisut valesti aru saanud, oh well). Põgenesin ühest Achilleusest ära, aga teise katse ajal tegin veidi valesti - üritasin mõlema käega vabaneda blokeerivast jalast, kuigi ühe käega oleks pidanud ka haardega võitlema. Noh. Pole midagi.
Nii.
Ja nüüd!
Raju X!
Kuigi see pole mingi uudis enam, sest kõik, kes seda blogi loevad, teavad, mis juhtus.
3. raundis KO kaotus, lol.
Ei saanud enda maadlust käima, pole midagi teha. Kolmandas raundis tundsin, et jab hakkab kohta leidma, aga obviously liiga hilja, kütusepaak nullis, lõpus käed all, paremhaak, KO (rohkem knockdown, jalad tõmbas alt ära, aga teadvusekaotust polnud, aga amatöörides arusaadav peatamine, no arguments from me there.) Veidi aega oli veidi halb olla, aga üllatav pingelangus oli. Pärast ~3-kuulist võistlusrežiimi võis lõpuks lõdvaks lasta. Kaal (koos veelaadimise ja kõigega) 69.5. Oleks saanud ka madalamale, kuna ma reedel juba iga tund sain midagi väikest endale lubada. Ehk siis 65's/featherweightis võistlemine polegi nii võimatu?
Samuti oli tulemuseks kõverakslöödud nina. Ärge muretsege, neiud, tagasi paika murtud, nina sirge, I'm still a handsome devil. Kuid sellele lisaks olen praegu sellisel veidi kergemal treeningrežiimil. Also, "seefood diet". I see food, I eat it.
Kergem treeningrežiim - praeguseni kergelt lapasid. Nüüd järgmisest nädalast hakkan jõukavaga pihta ning nädala lõpus hakkan kergelt leborullima. Löökidega sparri saan teha võib-olla alles detsembris. Selle tõttu arvan, et järgmine võistlus on kas mõni kevadine lukumaadluse/BJJ võistlus või siis 3D Liiga veebruaris/Raju 11 aprillis.
Kui nina poleks ära väänatud, siis oleks täna ise osalenud 3D Rullil. Selle asemel olin hoopis baaskursuslastel nurgamehe rollis. :) Küllaltki uudne ja huvitav - peast käis läbi 100 mõtet, mida tahaks karjuda, siis pidin need tegema selgeks ning arusaadavaks, lühidalt edastatavaks. Närvipinge oli ka teist masti, võrreldes selle tundega, mis tekib matil olles. Long story short, ma karjusin väga palju "RAAMID! SHRIMP! MINE PEALE!" :D Asja tegi muidugi oluliselt lihtsamaks väga, VÄGA tublid baaskursuslased. Ma olen tõesti vägagi positiivselt üllatunud, KUI tublid nad kõik ikka olid!
Nüüd tulevikuplaanid.
Nagu sai mainitud, ei võistle vist enne aasta lõppu. Üritan poksitehnika korda saada, kergelt rullida, ei tahaks kuidagi mingeid uusi vigastusi saada. Siiski, prioriteedid - maadlus, jõud, poks. Ehk siis maadlust hakkan ka suurtes kogustes tegema. Mis kasu on vingetest kägistustest, kui sa teist ei saa maha. 15 nädalaks on jõukava ka paigas, hakkan sellega tegelema. Ning poksi jaoks on mul Kaspar! :D
Ja kuigi osad on küsinud, et kas MMA's ikka võistlen veel pärast KO'd - muidugi! Ega järgmine kord hullemini minna ei saa! :D Ja 0-1 ei kõla üldse hea. No sir.
Subscribe to:
Posts (Atom)
